Tundsin end juba tugevamalt, tundsin ennast iseseisvalt. Et ma tean, kes ma olen ja mida ma olen väärt. Elu oli ilus! Päike paistis üle pika aja. Mul oli tunne, et saan kõigega hakkama!
Ja siis mul olid kokkupuuted oma vanematega.
Peale mida kõik on kadunud. Olen jälle kuskil kaevu põhjas. Olen nagu oma eelneva versiooni vari. Ma usun, et minu iseenda jõu tunnetus sai paljuski väljenduda kuna ma hakkasin valima tühjusetunnet selle asemel, et selle eest põgeneda. Loobusin alkoholist, loobusin suhkrust, sotsiaalmeediast, Youtubeist. Nägin ühtäkki kuidas need kõik olid viisid enda energia äraandmiseks, imesid mu elujõudu endasse. Pakkusid oma käe, kui ma tundsin, et pole võimeline oma emotsioonidega toime tulema. Ja olen tänulik, aga hakkasin valima midagi teadmatut ja uut, selle asemel,et põgeneda vanadega kaasa. Kuni ma jõudsin sügava kaevuni ja võtsin südamesse kõike, mida ta mulle ütles. Iga tema ütluse peale võtsin lüli lüli haaval oma selgroogu ja viskasin kaevu. Ja nii lihtsasti ma enam ei olnudki midagi väärt. Kui kaev oli oma jutud lõpetanud, roomasin koju, sest selgroogu mul enam ei olnud.
Kuidas enda eest seista kui vastaspool on täiesti vankumatud uskumusest sellest, milline ma olen? Kas olla vait ja öelda mitte midagi? Iga enese eest seismist tabab aina uus rünnak. Kas vaikimine on ka enese eest seismine? Iga rünnak on nagu keegi tõmbaks Wc potis vett ja minu püüd vastu vaielda ja öelda mida ma tunnen ja enda osapoot selgitada teeb must nagu sitajunni, kes läheb selle vooluga kaasa. Mis mõtet on enda eest seista kui selle peale visatakse uuesti sitaga näkku? Võib-olla oleks aeg loobuda fantaasiast, et ükshetk nad “saavad aru” ja siis on kõik okei? Mida ma üldse tahan nendelt? Et nad lõpetaks kõige selle väljendamise, mis tekitab minus tunde, et ma pole midagi väärt? Kas see ei eeldaks seda, et nad hakkaks nägema väärtust iseendas? Kas see pole valgusaastate kaugusel? Kui minus väärtuse nägemine ei ole variant, siis mis on teine lahendus? Kuidas suhelda inimestega, kes ei ole mõistnud, et nende perspektiiv elule ei ole see üks ja ainus, mis teab kõike kõige paremini? Kuidas suhelda inimestega kes arvavad sinust teadvat kõike ja kes senimaani paistavad mind nägevat nagu last ja näivad olevat pimedad sellele, kuidas ma olen vahepeal kasvanud ja arenenud 20 aastat? Kuidas loobuda soovist oma vanemate heakskiidu järele? Kuidas loobuda arusaamast, et see on midagi, mis PEAB ükshetk olema saavutatud?
Meenub veel üks aina huvitavamana näiv vanemate stamp ütlus: sa veel õigustad ka ennast! Viide sellele, et mul ei ole õigust end kaitsta, selgitada oma osapoolt, sest mis vahet sel on mida mina ütlen, kui vastaspool on keegi, kelle nägemus ja hukkamõist on ainuõige. Ja nii võetaksegi lapselt ära selgroog, sest lapsele jääb mulje, et ta on lihtsalt olnud halb ja süüdi ja muud polegi.
Teine lause mida ikka kuulsin oli: katsu nüüd oma elevust vaos hoida. Aina saates signaali, et kui olin eriti elevil millegi pärast, tähendas see, et “olin ebaadekvaatne” või “kaotanud mõistuse.” Blokeerides sellega just tegelemast nende asjadega, mis olid ilmselged teemärgid, et olin leidnud midagi, mis resoneerus täielikult minuga. Ja nii ma tasapisi kaotasin ennast ja arusaama sellest, mida ma pean tegema, kuhu suunas liikuma. Nüüd olen targem, tean et elevus on kõige ilmselgem suunanäitaja. Avastasin selle ise. See võttis kaua aega.
Tundsin end juba tugevamalt, tundsin ennast iseseisvalt. Et ma tean, kes ma olen ja mida ma olen väärt. Elu oli ilus! Päike paistis üle pika aja. Mul oli tunne, et saan kõigega hakkama!
Ja siis mul olid kokkupuuted oma vanematega.
Peale mida kõik on kadunud. Olen jälle kuskil kaevu põhjas. Olen nagu oma eelneva versiooni vari. Ma usun, et minu iseenda jõu tunnetus sai paljuski väljenduda kuna ma hakkasin valima tühjusetunnet selle asemel, et selle eest põgeneda. Loobusin alkoholist, loobusin suhkrust, sotsiaalmeediast, Youtubeist. Nägin ühtäkki kuidas need kõik olid viisid enda energia äraandmiseks, imesid mu elujõudu endasse. Pakkusid oma käe, kui ma tundsin, et pole võimeline oma emotsioonidega toime tulema. Ja olen tänulik, aga hakkasin valima midagi teadmatut ja uut, selle asemel,et põgeneda vanadega kaasa. Kuni ma jõudsin sügava kaevuni ja võtsin südamesse kõike, mida ta mulle ütles. Iga tema ütluse peale võtsin lüli lüli haaval oma selgroogu ja viskasin kaevu. Ja nii lihtsasti ma enam ei olnudki midagi väärt. Kui kaev oli oma jutud lõpetanud, roomasin koju, sest selgroogu mul enam ei olnud.
Kuidas enda eest seista kui vastaspool on täiesti vankumatud uskumusest sellest, milline ma olen? Kas olla vait ja öelda mitte midagi? Iga enese eest seismist tabab aina uus rünnak. Kas vaikimine on ka enese eest seismine? Iga rünnak on nagu keegi tõmbaks Wc potis vett ja minu püüd vastu vaielda ja öelda mida ma tunnen ja enda osapoot selgitada teeb must nagu sitajunni, kes läheb selle vooluga kaasa. Mis mõtet on enda eest seista kui selle peale visatakse uuesti sitaga näkku? Võib-olla oleks aeg loobuda fantaasiast, et ükshetk nad “saavad aru” ja siis on kõik okei? Mida ma üldse tahan nendelt? Et nad lõpetaks kõige selle väljendamise, mis tekitab minus tunde, et ma pole midagi väärt? Kas see ei eeldaks seda, et nad hakkaks nägema väärtust iseendas? Kas see pole valgusaastate kaugusel? Kui minus väärtuse nägemine ei ole variant, siis mis on teine lahendus? Kuidas suhelda inimestega, kes ei ole mõistnud, et nende perspektiiv elule ei ole see üks ja ainus, mis teab kõike kõige paremini? Kuidas suhelda inimestega kes arvavad sinust teadvat kõike ja kes senimaani paistavad mind nägevat nagu last ja näivad olevat pimedad sellele, kuidas ma olen vahepeal kasvanud ja arenenud 20 aastat? Kuidas loobuda soovist oma vanemate heakskiidu järele? Kuidas loobuda arusaamast, et see on midagi, mis PEAB ükshetk olema saavutatud?
Meenub veel üks aina huvitavamana näiv vanemate stamp ütlus: sa veel õigustad ka ennast! Viide sellele, et mul ei ole õigust end kaitsta, selgitada oma osapoolt, sest mis vahet sel on mida mina ütlen, kui vastaspool on keegi, kelle nägemus ja hukkamõist on ainuõige. Ja nii võetaksegi lapselt ära selgroog, sest lapsele jääb mulje, et ta on lihtsalt olnud halb ja süüdi ja muud polegi.
Teine lause mida ikka kuulsin oli: katsu nüüd oma elevust vaos hoida. Aina saates signaali, et kui olin eriti elevil millegi pärast, tähendas see, et “olin ebaadekvaatne” või “kaotanud mõistuse.” Blokeerides sellega just tegelemast nende asjadega, mis olid ilmselged teemärgid, et olin leidnud midagi, mis resoneerus täielikult minuga. Ja nii ma tasapisi kaotasin ennast ja arusaama sellest, mida ma pean tegema, kuhu suunas liikuma. Nüüd olen targem, tean et elevus on kõige ilmselgem suunanäitaja. Avastasin selle ise. See võttis kaua aega.
Tundsin end juba tugevamalt, tundsin ennast iseseisvalt. Et ma tean, kes ma olen ja mida ma olen väärt. Elu oli ilus! Päike paistis üle pika aja. Mul oli tunne, et saan kõigega hakkama!
Ja siis mul olid kokkupuuted oma vanematega.
Peale mida kõik on kadunud. Olen jälle kuskil kaevu põhjas. Olen nagu oma eelneva versiooni vari. Ma usun, et minu iseenda jõu tunnetus sai paljuski väljenduda kuna ma hakkasin valima tühjusetunnet selle asemel, et selle eest põgeneda. Loobusin alkoholist, loobusin suhkrust, sotsiaalmeediast, Youtubeist. Nägin ühtäkki kuidas need kõik olid viisid enda energia äraandmiseks, imesid mu elujõudu endasse. Pakkusid oma käe, kui ma tundsin, et pole võimeline oma emotsioonidega toime tulema. Ja olen tänulik, aga hakkasin valima midagi teadmatut ja uut, selle asemel,et põgeneda vanadega kaasa. Kuni ma jõudsin sügava kaevuni ja võtsin südamesse kõike, mida ta mulle ütles. Iga tema ütluse peale võtsin lüli lüli haaval oma selgroogu ja viskasin kaevu. Ja nii lihtsasti ma enam ei olnudki midagi väärt. Kui kaev oli oma jutud lõpetanud, roomasin koju, sest selgroogu mul enam ei olnud.
Kuidas enda eest seista kui vastaspool on täiesti vankumatud uskumusest sellest, milline ma olen? Kas olla vait ja öelda mitte midagi? Iga enese eest seismist tabab aina uus rünnak. Kas vaikimine on ka enese eest seismine? Iga rünnak on nagu keegi tõmbaks Wc potis vett ja minu püüd vastu vaielda ja öelda mida ma tunnen ja enda osapoot selgitada teeb must nagu sitajunni, kes läheb selle vooluga kaasa. Mis mõtet on enda eest seista kui selle peale visatakse uuesti sitaga näkku? Võib-olla oleks aeg loobuda fantaasiast, et ükshetk nad “saavad aru” ja siis on kõik okei? Mida ma üldse tahan nendelt? Et nad lõpetaks kõige selle väljendamise, mis tekitab minus tunde, et ma pole midagi väärt? Kas see ei eeldaks seda, et nad hakkaks nägema väärtust iseendas? Kas see pole valgusaastate kaugusel? Kui minus väärtuse nägemine ei ole variant, siis mis on teine lahendus? Kuidas suhelda inimestega, kes ei ole mõistnud, et nende perspektiiv elule ei ole see üks ja ainus, mis teab kõike kõige paremini? Kuidas suhelda inimestega kes arvavad sinust teadvat kõike ja kes senimaani paistavad mind nägevat nagu last ja näivad olevat pimedad sellele, kuidas ma olen vahepeal kasvanud ja arenenud 20 aastat? Kuidas loobuda soovist oma vanemate heakskiidu järele? Kuidas loobuda arusaamast, et see on midagi, mis PEAB ükshetk olema saavutatud?
Meenub veel üks aina huvitavamana näiv vanemate stamp ütlus: sa veel õigustad ka ennast! Viide sellele, et mul ei ole õigust end kaitsta, selgitada oma osapoolt, sest mis vahet sel on mida mina ütlen, kui vastaspool on keegi, kelle nägemus ja hukkamõist on ainuõige. Ja nii võetaksegi lapselt ära selgroog, sest lapsele jääb mulje, et ta on lihtsalt olnud halb ja süüdi ja muud polegi.
Teine lause mida ikka kuulsin oli: katsu nüüd oma elevust vaos hoida. Aina saates signaali, et kui olin eriti elevil millegi pärast, tähendas see, et “olin ebaadekvaatne” või “kaotanud mõistuse.” Blokeerides sellega just tegelemast nende asjadega, mis olid ilmselged teemärgid, et olin leidnud midagi, mis resoneerus täielikult minuga. Ja nii ma tasapisi kaotasin ennast ja arusaama sellest, mida ma pean tegema, kuhu suunas liikuma. Nüüd olen targem, tean et elevus on kõige ilmselgem suunanäitaja. Avastasin selle ise. See võttis kaua aega.