Tere

Tere

Ma ei ole veel joonistamist lõpetanud, aga ma pöördun Sinu poole, sest mul on midagi, mis muudkui tiirleb mul peas ja seetõttu tunnen, et on oluline see endast välja saada.

Räägi

Kunagi oli nii, et üks neiu, kellele ma ilmselgelt eriti ei meeldinud ja keda ma kohtasin üle pikema aja, küsis: noh, oled vahepeal mõne hea pildi ka teinud?

Vastasin, et jah ning selle peale tema ütles: eriti heal arvamusel endast.

Ja ma ei tea, kas ma seda ütlesin talle või pomisesin omaette, aga ma igatahes mõtlesin, et kui mulle ei meeldiks see, mida ma teen, siis mis mõttega ma teeks seda? Ma ei mäleta, et ma oleksin siis kuidagi mingit süütunnet tundnud ja kas see sündmus on kuidagi seotud tänase päevaga, aga mis mul on pikalt keerelnud peas on vajadus väljendada oma arusaama sellest, kuidas on täiesti õige pidada ennast teistest paremaks ja kuidas see, kui enda looming on kõige lemmikum viitab ju sellele, et inimene on iseendaga rahul. Mis on aga oluline on see, et kuivõrd ma ei kahtle selles, et me oleme kõik üks tervik, siis sellest vaatenurgast ei ole muidugi keegi parem kui keegi teine, sest kõik on suhtes kõige muuga. See, et mina olen nagu mina olen on võimalik tänu sellele, et kõik “muu” on nii nagu Ta on.

Ehk siis, kui minu looming baseerub minu väärtushinnangutel siis on ju loogiline, et minu enda perspektiivist olen ma teistest parem?

Ma lihtsalt tundsin vajadust neid asju rääkida, sest pikalt ma tundsin süütunnet selle pärast, et ma nii tundsin. Ja üleüldse on veidi praegugi piinlik sellest rääkida, nii lapsik kuidagi, kes on parem ja kes on halvem…

Ma võin sulle garanteerida, et sa ei ole ainus! Pealegi, nüüd kui sa selle välja räägid, siis ilmselt ei ole see enam sinu jaoks enam mingi teema. 

Ma tunnen, et see oli teemaks kuna kunagi koolis oli ju põhiline see, et kes on parem ja kes on halvem. Kõik 12 aastat oli mingis mõttes sellele üles ehitatud. Hindamisele. Ja ma olin enamasti ikka halvem. Ilmselt sealt on jäänud sisse see soov tunda ennast ka parimana. Ja ilmselt ise seda tunda ongi kõige parem variant. Kõige rohkem väärt.

Iseendale meeldida, see on suur asi

Jah, kes oleks võinud arvata, et ma seda saan kogeda.

Tahad sa veel midagi sel teemal rääkida?

Kas võiks öelda, et kui tekib tunne, et keegi on meist parem, siis on see nagu vihje, et siinkohal peaks enesele otsa vaatama?

Jah, iga kord seda analüüsides on võimalik avastada iseenda perspektiiv, sest millal iganes peame kedagi endast näiteks ilusamaks siis on küsimus, et mille põhjal me seda otsustame? Kas see on Sinu arvamus või on see ehk kellegi teise arvamus. 

Kas aina sügavamale enesearmastusse jõudmise tulemus on see, et avastad, kuidas Sina ise oleki tegelikult enda perspektiivist see kõige ideaalsem?

Mis sa arvad?

Mulle tundub nii, sest ma näen kuidas aina enam mul ei ole enam probleeme sellega, milline ma olen. Et samm-sammu haaval avastan armastusväärset. Mulle tundub, et mida enam mõista seda, miks üks asi on nii või teisiti, muudab kõike armastusväärsemaks ja väärtuslikumaks. Ja ma arvan, et suure pildi nägemine annab perspektiivi, tekib mingi narratiiv. Nägemisega tekib armastus ja imetlus, kui näed, et kõik on nii nagu ta on põhjusega. Et kuidagi isegi pimedus on maskeerunud armastus.

Ehk siis sa tahad öelda, et enda paremaks pidamine tekib sellest, et teame ennast paremini kui teisi, arusaam kõigest endaga seostuvast on sügavam?

Jah, et on võimalus liikuda sügavamale, st kõrgemale pilguga. Ja mulle tundub et võimaluses näha kuidas kõik on osa mingisugusest ideaalsest süsteemist, see ongi ..ilu. Ilu on see, kui sa ei näe vigu. Näed, kuidas kõik nii ideaalselt langeb kokku, kuidas miski, mis tekitas kannatusi, aitas teiselt poolt kaasa sellele, et midagi kaunist saaks sündida.

Kuidas on nüüd enesetundega?

Ikka tunnen kuidagi süügi, et olen kuidagi egoistlik, arusaamised ei ole ilmselgelt veel kogemisele järgi jõudnud.

Aga las ma küsin siis sinult nii- kas see on siis kuidagi rohkem okei, tunda, et teised on paremad? 

Jah, on tõesti selline tunne,et üks väärikas inimene on tagasihoidlik ja upitab teisi üles. 😀

Samas ma mõtlen siis, et kui elu on õiglane ja mulle tõesti tundub, et on …siis peaks olema parima kogemine kättesaadav kõigile. Ja kuidas muudmoodi saaks see võimalik olla, kui selliselt, et inimesel on võimalik avastada parim iseendas?

Ja ma usun, et kui minul oleks võimalik näha ükskõik, kelle teise loomingu suurt pilti, siis absoluutselt kõik teosed oleks uskumatult ilusad. Arusaamine on see, mis teeb midagi ilusaks, jah. Eriti veel pealtnäha “koleda” või “mõttetu.” Ma arvan, et kõik on ilus, kui sellele võimalus anda. Võib-olla olekski hea harjutus järgmine kord midagi esmapilgul eriti “mõttetut” nähes sellele võimalus anda. Pole ju võimalik, et midagi on mõttetu, siinkohal pean silmas suvalisust. Miski pole suvaline. Ja kui ta pole suvaline, siis on ta ilus. Mõne ilu mõistmiseks ei ole suurt pilti vaja, aga ilmselt, mida kõrgemalt midagi näha, siis seda sügavam on see kogemus sellest, misasi see ilu üldse on.