Kas ma olen tagasi seal, kus ma olin enne? Miks kõik on järsku nii teistmoodi?

Mulle vaatas vastu delfiini moodi loom, keel suust välja rippumas. Samas meenutas ta ka veidi merihobu, keda olin just varem näinud.

Õnnitlused!

Miks…?

Õnnitlused, et sa järgnesid oma häbitundele, mitte ei jooksnud selle eest ära.

Ta hoidis kinni päikesest. Su päike ei paista, sest sa oled ise sellel ees. Astu eest ära.

Sa oled siin, et näha, kuidas muudab reaalsust süütunne. Milles sa süüdi oled? Astu eest ära!

Olin segaduses ja tundsin süüd, et ma ei oska. Hakkasin nutma, et ma ju ei oska.

Aga kas sa tahad?

Muidugi tahan.

Kas sa oled väärt seda, et saada vabaks?

Ma pole kindel….

ASTU EEST ÄRA!

Ehmusin, taaskord segaduses.

 

Kohe kui siia sattusin, nägin sõrme. Kas olin oma parempoolses õlas? Mida see üldse tähendab…

Inimelu on , ma tunnen, nii kurb. Sest mõnikord ma tunnen nii kõikehõlmavat lüüasaamist ja kaotust , aga samal ajal endiselt pulbitseb nii suur lootusrikkus. Isegi peale aastakümneid lüüamaamist.

Kas see pole mitte kurb? See moment, kus peale järjekordselt lüüasaamist inimene ikka tõuseb üles siiras uskumuses, et nüüd, järgmisel korral kõik siiski õnnestub? Kuigi see, mida ta ihkab ei ole

ehk mitukümmend aastat õnnestunud…see kõik justkui ununeb selles hetkes juskui seda lõputut lüüasaamist poleks olnudki?

Aga mis tal üle jääb? Ma ei tea. Kas allaandimine on võimalik? Mis see allaandmine siis ikkagi on? Kas saab mitte üritada? Ma ei tea. Mida tähendab,et ei ürita enam? Milline näeb välja täielik loobumine? Just loobumine, mitte põgenemine.

Võib-olla on millestki sellisest, mis on olnud nii kaua sinu soov, loobuda nii raske, sest see on nii suur osa sinu elust, see soov. Sa oled elanud sellega iga päev. Raske on loobuda millestki nii suurest.

Ja loomulikult see küsimus, et tõesti, mis siis saab kui ma loobun soovist ennast oma kehas hästi tunda? Selle ettekujutamine on minu võimeteväline. Ma isegi ei tea, mida see tähendab. Kas see pole loobumine mingisugusest enesearmastusevormist?

Kas see pole enese hülgamine?

Aga kas sa ei tunne ennast praegu oma kehas hästi? Lihtsalt …kui sa sulged oma silmad ja tunnetad oma keha. Mis on selles olekus halba? Või on halb ainult enda peeglist nägemine? Võib-olla sa ei saa seda, mida sa soovid, sest sa valetad endale, mis

see on, mida sa soovid?

Jah, ma võib-olla tõesti soovingi..et keegi ütleks: sa näed nii ilus välja. Et keegi jääks vaatama. Kogeda seda.

Kui palju sa üldse näed palju keegi jääb või ei jää vaatama kui sa ise ei vaata ringi nii tihti hirmus teistele otsa vaadata? Et mis siis saab, kui sa vaatad otsa kellelegi?

Kui sa lähed õue ja mõtled hoopis, et kõik vaatavad mind, kas see siis pole nii?

Ei , ma olen nähtamatu. Ja ununev. Kellegi jaoks ei ole probleem mind hüljata, keegi ei näe minus väärtust.

Ja sa ise?  Kui palju on neid inimesi, kelle puhul pole su jaoks suurim kaotus, kui sa teaksid, et sa ei näeks neid enam kunagi?

Pole kindel, kas on. Ja ma ei tea miks. Miks ei teki neid sidemeid, millesse kiinduda? Ja kas see siis oleks hea?

(SPORDIKLUBI) NB! Iga aus eneseväljendus laseb millelgi minna ning asemele tuleb uus seeme, mida sa võid, aga ei pea, kastma hakata.)

Ausus. Miks on nii raske öelda ausalt välja, mida sa tegelikult mõtled?

Sest ma kardan. Kardan, et siis see, mida ma soovin, on veel kaugemal. Mul on piinlik enda pärast. Niigi piinlik ja siis veel kisun end alasti et olla kõigi naerualune?

Tõde tahab ka vabaks saada nagu sa ise. Tal on ka kopp ees sellest, et teda ignoreeritakse. Et talle justkui öeldakse, et ta on nii piinlik, et ei kannata väljaütlemist.

Kuni sa ei ütle välja tõtt ja ei lepi sellega, ei saagi midagi muutuda.

Ütle oma tõde välja ja vaatame siis, kas see on midagi, mida tõesti pruukis nii hullult häbeneda. Kui õudne see sinu tõde siis on? Ma olen juba elevil.

Kas sa tead, mida delfiinid sümboliseerivad? Mis on mu sõnum? Et sa laiendaksid oma mõistmist ja armastust. Eelkõige iseendale.  Kui sa ei ole võimeline olema

empaatiline enda suhtes, kas saab siis sinu empaatia teiste vastu olla puhas? Kas saad sa anda teistele seda, mida sa ei anna endale? On see võimalik? Mina arvan, et

ei ole. Niiet ehk on Sul aeg end ära kuulata, lasta öelda välja need sõnad, mis tahavad välja tulla? Mis on su tõde praegu?

Ja isegi kui saab reaalsuseks see,et keegi sind peale su tõe väljaütlemist ei armasta, siis ma võin sulle lubada, et sa saad  kogeda privileegi, mis seisneb

selles, et saad tunda, mida tähendab armastada iseennast.

 

Kõik, mis me elus soovime saada saab meie jaoks võimalikuks siis, kui oleme ennast ausalt väljendanud.  Kui sa soovid tunda armastust ja väljendad ausalt ennast

sellel teemal, võid märgata kuidas see eseseväljendus, enda aus jagamine, enda tõe väljaütlemine annab sulle just selle, mida sa soovisid. Selle tunde, et oled

rohkem. Sest mida muud armastus ongi, kui see tunne, et meil on rohkem, me oleme rohkem. Et see tühjus meie sees tõmbus pisut koomale.

Sa ei ole nii eriline, tead.

Sa oled unikaalne aga samas mitte nii eriline. Palju sellest, millega sa maadled, sellega maadlevad nii paljud teisedki. See, et nad neid asju välja ei ütle, et see

kõik ei sisalduks nendes ja ei mõjutaks nende elu.

Kõik need allasurutud mõtted, mida kardame, sest kardame, et neid väljendades me paistame olevat veel vähem väärt, kui niigi kardame, on nagu elanikud meie

sees, keda me sinna ei taha ja keda hoiame kuskil keldris lukus, aga keda samas me ei lase minna ka. Mõtle ise, mis meeleolu siis valitseb sellises elukohas ja kas

sa soovid seda? Kas poleks ilus kõikide oma “vangidega” silmitsi seista ja südamelt ära rääkida oma valu ja lasta neil minna kui nad soovivad?

Kas sa ei arva, et su tahtejõud saaks jõudu juurde, kui sa ei veaks endaga kaasa kogu aeg seda raskust?

Kas ma saaks nüüd oma päikse, palun?

Püüa!