Kes see selline on? Kas see on mu süda? Ja miks ta on vihane selle beebi peale? Kes see beebi on?

Beebi “saba” meenutab mulle mänguasja, mis rippus kunagi voodi kohal ja mille sabanöörist tõmmates hakkas mängima Twinkle Twinkle Little Star.

Mis see on, mida ma siin vaatan?

Kas sa siis ei näe midagi?

Näen…

Kas sa arvad, et on õiged ja valed vastused?

Ei..jah….ma ei tea… pigem ..ma loodan, et ei ole õigeid ja valesid vastuseid?..

Kui õiget ja vale pole, siis vaata uuesti. Mida sa näed?

Ma näen, et sa oled mega kettas.

Ja miks sa arvad, et ma olen “mega kettas?”

Sest et ma söön armastuse kogemiseks maiustusi?….

Vau! Nii kiire vastus.  Ma olen su üle uhke!

Ja sest.. ma jõin kohvi aga pole ikka veel midagi söönud?…

Ka õige.  Äkki sööd midagi? Mitte magusat, pls.

Ma tunnen nagu minuga räägitaks nagu väikse lapsega.

Aga sa ju oledki. Või sa arvad, et 18-aastaseks saamine tegi sind automaatselt täiskasvanuks?  Ma võin sulle öelda, et enamus inimesi ei kasva terve elu suureks. Mitte sisemiselt. Välimuselt, muidugi. Ja tead, paradoksaalselt, kui kasvada sisemiselt suureks, siis välimuselt muututakse just nooremaks. Oled näinud mõndasid vanainimesi, kes mõjuvad kudagi eriti noorelt? Sellest räägin.

Mis sa arvad, kuidas sina oma vanuse kohta välja näed?

Maitea, kurb..? Vähemalt praegu.

No muidugi praegu, praegusest räägingi. Kõik muutub kogu aeg, see on ju selge. Nii  ongi. Teinekord me ei oska midagi öelda, sest meil on tunne, et õige vastus on midagi fikseeritut, kuigi õige vastus ongi konkreetselt see, mida sa tunned praegu. Isegi kui sa isegi ei tunne tihti nõnda. See oled Sina, praegu. Mina ei ole ka kogu aeg niimoodi kettas. Kas sa juba sõid midagi?

Ei.

No söö palun. Mul oleks vaja midagi toekamat kui need 2 tassi kohvi.

Miks see beebi nii heatahtlik on?

Ta pole “heatahtlik,” sessuhtes et..ta pole eriti midagi. Ta lihtsalt on. Ta ei mõtle. Ja kui sa ei mõtle ja vaatad nii nagu ta vaatab, siis elu on lõbus. On väga lõbus vaadata minusugust krussis närvidega südant. Sest minus on nii palju vastuolu ja sestap olen ma veel eriti meelelahutuslik, eriti kui vaatajal endal on hea olla, siis tunnetab ta mind nähes huuorit, absurdi. See on väga mõnus perspektiiv. Ka sina oled tegelikult selline.

Jah ma olen tähendanud et teatud hetkedel on kõik kuidagi naljakas.

Nojah, sest kõik on tegelikult vastuoluline. Kui lähemalt uurida. Ja see vastuolu on see, mis tekitab rõõmu, kergust, on naljakas. Sest elu on kohati nii loll lihtsalt. Kas sa siis teed selle?

Mille?

Tead, ju mida ma mõtlen.

Ma ei tea. Kas ma peaksin?

Jah. Siis sa “vajaksid” arvatavasti vähem magusat. Ja ma saaks ka veidi rahu ja kergust.

100 päeva nuttu, sest pole kaaslast.

Mis on inimelu juures kõige raskem?

Hirm, et jään pika ninaga.

Ja mida see tähendab?

Maitea, mulle tundub, et ..on kogemused, mida ma väga sooviks. Ja mul on hirm, et ma kulutan kogu selle aja soovimise peale ja jään lõpuks ikkagi pika ninaga. Oleks kergem, kui teaks ette, et lootust pole. Kui seda pole. Sest kuidagi nii piinlik  oleks enda pärast siis, kui kõik mu lootused ei viigi selleni, mida ma loodan. Kui rumalana ma siis ennast tunnen ja saamatuna. Mida kõike muud oleks selle ajaga saanud teha, kui oleks ette teadnud.

Keegi ei tea ette.

Aga nagu ma aru saan, siis sa ütled, et soov millegi järele ei ole viinud sihtmärgini?

Jah

Aga kas sa oleksid siis nõus soovist loobuma?

See mõte ajab mind täiega nutma. Kuigi ma saan teoreetiliselt sellest aru, et millestki pole nagu lahti lasta, kui mul pole midagi olnudki.

No soov tegelikult ju on midagi, siiski. See pole mittemidagi.

Jah

Aga sa hoiad kinni millegi soovist ja mitte reaalsusest. Mõistad? Kui sa ei lase soovil minna, siis kuidas ta saab muutuda reaalsuseks? Mõistad?

Aga ma kardan, et ta ei tule tagasi.

Siis ta ei tulegi.

Ma tunnen, et omada soovi on parem kui et omada mittemidagi.

Sa ei tea seda

Oled sa tõeliselt kogenud seda, mis saab , kui soovist lahti lased?

Ma tunnen, et ma ei oska lahti lasta. Lihtne on loobuda asjadest. Siis ma tean, et on läinud. Aga soovid ju ikka tulevad tagasi, ikka avastan, et jälle soovin midagi. Ma tunnen, et mul pole kontrolli selle üle, et soovidest loobuda. Eriti nendest, mis on suured.

Võib-olla sa peaksid joonistama pildi. Pildi oma soovist. Ja siis vaatama mis saab edasi?

Olgu. (EDASI)

Mis su soov on?

Käest kinni hoida.

Mida see tähendab?

Kõike. Et ei ole üksi igavesti, vaid et on Kõik. Igavesti

Mida see tähendab?

Et keegi näeb mind nii, et ta pilk ei lähe must läbi.

Ja mina teda.

Puutuda kokku selle kohaga reaalsuses, kus ma näen iseennast, et ma teaksin viimaks ometi, et ma olen olemas. Et ma pole mittemiski.

 

tead, ma tunnen teinekord, näiteks praegu,et ma olen ju tegelikult nii ilus inimene. ja seetõttu mõtlengi, et ..mida olen ma valesti teinud,

miks ma ei vääri sellist armastust nagu ma soovin… kas oleksin midagi pidanud muudmoodi kuskil tegema või on midagi mida ma peaks

praegu tegema, aga ei oska? ja siis ma tunnen ennast süüdi, et ma ei tea mida teha või et olen teinud midagi, mille tulemusena ei vääri seda,

mida soovin.

Kas pole mitte mõnus kirjutada selliseid asju sügavas sisemas teadmises, et see kõik ei ole tõsi ja et Sina ei ole milleski süüdi?

Muidu ehk ei saakski neid asju kirjutada. Ehk saan vaid kirjutada seetõttu, et ma tean, et see pole tegelikult Mina. Vähemalt enam mitte.

Võib-olla välja kirjutamine ongi ka lahtilaskmine?

Mhmh.

 

Miks inimesed mind hülgavad, kelle vastu ma olen nii sõbralik ja heatahtlik olnud ?

Kus?

Lasteaiast saati. Vahel mulle tundub,et ma tahan vaid selleks, et mul läheks hästi, et kõik need, kes minust pole hoolinud, tunneks kahetsust. Et nad näeksid, et minus siiski on ka mingi väärtus.

Igatsen niiväga seda kogemust kus vastastikku on nii hea meel üksteise siinoleku üle.

 

 

Tegelased: Leaf Baby, Rushing Heart, Rainbow, Cloud, Sugarstress,  Seahorse?, Frog?, 2 Eyebirds, Sun Stomach