Mis su soov on?
Käest kinni hoida.
Mida see tähendab?
Kõike. Et ei ole üksi igavesti, vaid et on Kõik. Igavesti
Mida see tähendab?
Et keegi näeb mind nii, et ta pilk ei lähe must läbi. Puutuda kokku selle kohaga reaalsuses, kus ma näen iseennast, et ma teaksin viimaks ometi, et ma olen olemas. Et ma pole mittemiski.
…
Mida olen ma valesti teinud, miks ma ei vääri sellist armastust nagu ma soovin… kas oleksin midagi pidanud muudmoodi kuskil tegema või on midagi mida ma peaks praegu tegema, aga ei oska? Ma tunnen ennast süüdi, et ma ei tea mida teha või et olen teinud midagi, mille tulemusena ei vääri armastust.
Kas pole mitte mõnus kirjutada selliseid asju sügavas sisemas teadmises, et see kõik ei ole tõsi ja et Sina ei ole milleski süüdi?
Muidu ehk ei saakski neid asju kirjutada. Ehk saan vaid kirjutada seetõttu, et ma tean, et see pole tegelikult Mina. Vähemalt enam mitte.
Võib-olla välja kirjutamine ongi ka lahtilaskmine?
Mhmh.
Ma mõtesin vahepeal selle peale, et kas see on okei ennast niimoodi “paljaks võtta,” naljakas väljend, justkui olles paljana oleks minu kohta kõik teada või midagi sellist. Ma olen paljas, thats it…rohkem siit midagi ei tule:D
Igatahes, mulle tundub aina enam, et asjade väljaütlemine on nagu nahkade maha võtmine. Et kui oma mõtted või emotsioonid teadvustatult välja öelda, siis see ongi soovikorral sellestsamast lahtiütlemine. “Naha” maha panemine. Et selles suhtes pole nagu mõtet karta, et kas keegi siis teab midagi või mida keegi arvab, sest need asjad millest ma räägin on selleks ajaks juba kuskile edasi liikunud ja minu kogemus on juba uus. Iga järgmine kogemus on tundmatu. Ei saagi ennast kunagi tegelikult teada, sest kohe kui välja ütlen, siis ma pole enam see. Siis saan hakata tunnetama seda, mis selle “alt” välja ilmus. Et enda teadmine ja mitteteadmine on kogu aeg justkui vaid ühe sammu võrra lahus. Nii kui endale täielikult otsa vaatan, muutun.
Ja nüüd kui sa oled sellest aru saanud, mis on see, millega sa soovid edasi minna?
Kas see on tõsi, et kõik vastused on minu enda sees olemas?
Ma võin sulle ju öelda, et jah, aga selleks, et see Sulle midagi tähendaks, on vaja, et sa ise seda kogeksid sellisel määral, et selles veenduda.
Okei. Aga veel, kas see, kui vastus on minu sees olemas, tähendab, et vastuse teadasaamisel on kohe ka lahendus sealsamas?
Ma arvan, et see on midagi, mida sa pead avastama. Kas lähme?
Mis su soov on?
Käest kinni hoida.
Mida see tähendab?
Kõike. Et ei ole üksi igavesti, vaid et on Kõik. Igavesti
Mida see tähendab?
Et keegi näeb mind nii, et ta pilk ei lähe must läbi. Puutuda kokku selle kohaga reaalsuses, kus ma näen iseennast, et ma teaksin viimaks ometi, et ma olen olemas. Et ma pole mittemiski.
…
Mida olen ma valesti teinud, miks ma ei vääri sellist armastust nagu ma soovin… kas oleksin midagi pidanud muudmoodi kuskil tegema või on midagi mida ma peaks praegu tegema, aga ei oska? Ma tunnen ennast süüdi, et ma ei tea mida teha või et olen teinud midagi, mille tulemusena ei vääri armastust.
Kas pole mitte mõnus kirjutada selliseid asju sügavas sisemas teadmises, et see kõik ei ole tõsi ja et Sina ei ole milleski süüdi?
Muidu ehk ei saakski neid asju kirjutada. Ehk saan vaid kirjutada seetõttu, et ma tean, et see pole tegelikult Mina. Vähemalt enam mitte.
Võib-olla välja kirjutamine ongi ka lahtilaskmine?
Mhmh.
Ma mõtesin vahepeal selle peale, et kas see on okei ennast niimoodi “paljaks võtta,” naljakas väljend, justkui olles paljana oleks minu kohta kõik teada või midagi sellist. Ma olen paljas, thats it…rohkem siit midagi ei tule:D
Igatahes, mulle tundub aina enam, et asjade väljaütlemine on nagu nahkade maha võtmine. Et kui oma mõtted või emotsioonid teadvustatult välja öelda, siis see ongi soovikorral sellestsamast lahtiütlemine. “Naha” maha panemine. Et selles suhtes pole nagu mõtet karta, et kas keegi siis teab midagi või mida keegi arvab, sest need asjad millest ma räägin on selleks ajaks juba kuskile edasi liikunud ja minu kogemus on juba uus. Iga järgmine kogemus on tundmatu. Ei saagi ennast kunagi tegelikult teada, sest kohe kui välja ütlen, siis ma pole enam see. Siis saan hakata tunnetama seda, mis selle “alt” välja ilmus. Et enda teadmine ja mitteteadmine on kogu aeg justkui vaid ühe sammu võrra lahus. Nii kui endale täielikult otsa vaatan, muutun.
Ja nüüd kui sa oled sellest aru saanud, mis on see, millega sa soovid edasi minna?
Kas see on tõsi, et kõik vastused on minu enda sees olemas?
Ma võin sulle ju öelda, et jah, aga selleks, et see Sulle midagi tähendaks, on vaja, et sa ise seda kogeksid sellisel määral, et selles veenduda.
Okei. Aga veel, kas see, kui vastus on minu sees olemas, tähendab, et vastuse teadasaamisel on kohe ka lahendus sealsamas?
Ma arvan, et see on midagi, mida sa pead avastama. Kas lähme?
Mis su soov on?
Käest kinni hoida.
Mida see tähendab?
Kõike. Et ei ole üksi igavesti, vaid et on Kõik. Igavesti
Mida see tähendab?
Et keegi näeb mind nii, et ta pilk ei lähe must läbi. Puutuda kokku selle kohaga reaalsuses, kus ma näen iseennast, et ma teaksin viimaks ometi, et ma olen olemas. Et ma pole mittemiski.
…
Mida olen ma valesti teinud, miks ma ei vääri sellist armastust nagu ma soovin… kas oleksin midagi pidanud muudmoodi kuskil tegema või on midagi mida ma peaks praegu tegema, aga ei oska? Ma tunnen ennast süüdi, et ma ei tea mida teha või et olen teinud midagi, mille tulemusena ei vääri armastust.
Kas pole mitte mõnus kirjutada selliseid asju sügavas sisemas teadmises, et see kõik ei ole tõsi ja et Sina ei ole milleski süüdi?
Muidu ehk ei saakski neid asju kirjutada. Ehk saan vaid kirjutada seetõttu, et ma tean, et see pole tegelikult Mina. Vähemalt enam mitte.
Võib-olla välja kirjutamine ongi ka lahtilaskmine?
Mhmh.
Ma mõtesin vahepeal selle peale, et kas see on okei ennast niimoodi “paljaks võtta,” naljakas väljend, justkui olles paljana oleks minu kohta kõik teada või midagi sellist. Ma olen paljas, thats it…rohkem siit midagi ei tule:D
Igatahes, mulle tundub aina enam, et asjade väljaütlemine on nagu nahkade maha võtmine. Et kui oma mõtted või emotsioonid teadvustatult välja öelda, siis see ongi soovikorral sellestsamast lahtiütlemine. “Naha” maha panemine. Et selles suhtes pole nagu mõtet karta, et kas keegi siis teab midagi või mida keegi arvab, sest need asjad millest ma räägin on selleks ajaks juba kuskile edasi liikunud ja minu kogemus on juba uus. Iga järgmine kogemus on tundmatu. Ei saagi ennast kunagi tegelikult teada, sest kohe kui välja ütlen, siis ma pole enam see. Siis saan hakata tunnetama seda, mis selle “alt” välja ilmus. Et enda teadmine ja mitteteadmine on kogu aeg justkui vaid ühe sammu võrra lahus. Nii kui endale täielikult otsa vaatan, muutun.
Ja nüüd kui sa oled sellest aru saanud, mis on see, millega sa soovid edasi minna?
Kas see on tõsi, et kõik vastused on minu enda sees olemas?
Ma võin sulle ju öelda, et jah, aga selleks, et see Sulle midagi tähendaks, on vaja, et sa ise seda kogeksid sellisel määral, et selles veenduda.
Okei. Aga veel, kas see, kui vastus on minu sees olemas, tähendab, et vastuse teadasaamisel on kohe ka lahendus sealsamas?
Ma arvan, et see on midagi, mida sa pead avastama. Kas lähme?