Olen merel.
Ma olen seda pilti joonistanud mingi 4-5 päeva. Ma tunnen, et ma olen täiesti kinni jäänud. Et kõik see vesi on nagu … kummist ja et ma ei saa siit edasi liikuda. Varem olen tundnud, et juba 2 päeva sama pilti joonistada on liialt, sest ma olen järgmine päev juba muutunud. Nüüd ma tunnen, et ma olen kinni ja ei saa edasi. Ma tunnen, et see olen ikkagi mina veel.
Ma keelasin endal ühegi teise loomingulise asjaga tegeleda, otsustasin, et tegelen vaid selle sünnitusega, sest vastasel juhul see lõpule viimata sünnitus kajastub kõiges muus. Aga see sünnitus on raske, nii palju süütunnet, kuidas ikka oleks võinud paremini ja mis kõik tegemata jäi jne jne.
Mul keerleb peas üks mõte ja see on see, et ma hakkan saiapätsiks muutuma. Või kartuliks.
Mul ei ole olnud isu juua, ehk aitas see kaare alt läbiminek? Ehk tekkis sellest mu sisse nii suur tühimik, et hakkasin seda täis laduma. Pehmust. Saia saia saia. Sai aitab kõike pehmeks teha ja koduseks, sai hoolitseb mu eest. Ja ma pole päevade viisi teinud trenni. Ma tean, et see teeks olemise paremaks, aga ma lihtsalt ei tee seda. Sest mul on häbi, et langesin jälle kuskile tagasi. Et ma olen nagu mingi ollus kuskil sügaval põhjas ja muudkui kukun tagasi. Muudkui peaks kirjutama oma päevikusse: Esimene päev. Ja kui vean, siis jõuan kolmandani. Siis jälle kukun tagasi. Jälle, esimene päev.
Ma ei saa hakkama.
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
See võtab nii meeletult palju jõudu, et ennast taaskord püsti ajada, taaskord öelda, seekord ma suudan. Jälle see lootuse lüliti sisse lülitada. Nii loll tunne on lihtsalt..mis mul üle jääb? Kui lootuse lülitit põlema ei pane, siis muutungi saiaks..ilmselt veel halvem variant.
Niiet vahel tundub et valida saabki ainult kas edasi kannatada või hakata uuesti lootma, teadmises, et see laine ükshetk viib jälle põhja tagasi.
Tundub, et soov saada iseenda päästerõngaks hakkaski mind saiaks muutma. Hakkaski mind muutma selleks, kes muutkui päästab end , on konstantses hirmus ja enesepäästmises. See sai kogu minu olemuseks. Sest kui ma tegelen päästmisega, siis see “päästab” mind üldse merele minemast. Sest parim viis olla turvalises kohas, on üldse mitte üritadagi. Siis ei ole ohtu uppuda lainetesse vaid iseendasse. Vähemalt on see tuttav tunne. Me tutvusime juba mitukümmend aastat tagasi. Tere jälle. Upun oma süü-ja häbitundesse. Muutun tasapisi mingiks objektiks, kel nii häbi oma raskuse üle, et seesama raskus ei lase tal kuskile minna. Olen mitu nädalat pidzaampükse kandnud, et vältida seda häbi-ja süütunnet mille osaks kardan saada, kui panen teised püksid jalga ja need on kitsamaks läinud.
Peale koeraga õues käimist mõistsin, et mu soov oli saada iseenda päästerõngaks ja selleks ma sain. Võib-olla ei peaks eeldama, et mind on vaja päästa? Ja ma teadsin ju seda niigi, kas ma mitte ei teadnud seda? Et eesmärk on õppida ujuma. Aga soovisin päästerõngast. Igaks juhuks.
Soov saada päästerõngaks suunas mind tegema valikuid, mis mind aina enam paigale sundisid. Ma ei taha enam pääseda. Ma soovin elada. Ujuda. Olla osav ujuja. Kartmatu. Midagi pole karta.
Ja ma sain siin kohtuda oma hirmuga. Et kui miski, mis “peaks ” olema tehtud ja ei ole, siis saa alati kajastub mu töödes. Ja et see on halb asi. See on halb, sest siis ma tunnen ennast süüdi. Näen silmast silma seda, mida olen proovinud vältida. Ja siis mul ei jää muud üle, kui temaga tegeleda. Aga oleks tahtunud veel vältida ja mitte vastutama hakata. Sest on hirm, et kui hakkan vastutama, siis see on raske ja ma ei saa hakkama. Ja siis ma pettun endas ja teised pettuvad tänu mulle. Ja siis ma tunnen ennast süüdi. Ja et siis ma hakkan ennast jälle mürgitama. Ja tunnen ennast süüdi. Süüdi. Süüdi. süüdi, et ma ei saa hakkama. Et ma ei suuda püsti seista. Mis on mul viga? Miks olen nii nõrk? Ja nii ma jään oma pähe kinni ja maailm on siinsamas aga mina pole võimeline teda kogema. Sest ma olen saanud süütundeks. Ja süütunne ei lase endal maailma kogeda. Sest ta pole seda väärt. Ta on väärt vaid karistust. Ja ennast karistada ta juba oskab!
Püüd end päästa paistabki olevat maskeerunud enesekaristus. Püüd end päästa on mitte lubamine endal elu kogeda. Ja mis võiks olla hullem karistus, kui enesele elu keelamine? Mis võiks olla hullem, kui öelda iseendale: sa ei vääri elamist. Tuimesta ennast kuni sa ei tunne enam midagi. Ja mis võiks olla hullem karistus…kui näha kui ilus kõik on ja tunda mitte midagi?
Olen merel.
Ma olen seda pilti joonistanud mingi 4-5 päeva. Ma tunnen, et ma olen täiesti kinni jäänud. Et kõik see vesi on nagu … kummist ja et ma ei saa siit edasi liikuda. Varem olen tundnud, et juba 2 päeva sama pilti joonistada on liialt, sest ma olen järgmine päev juba muutunud. Nüüd ma tunnen, et ma olen kinni ja ei saa edasi. Ma tunnen, et see olen ikkagi mina veel.
Ma keelasin endal ühegi teise loomingulise asjaga tegeleda, otsustasin, et tegelen vaid selle sünnitusega, sest vastasel juhul see lõpule viimata sünnitus kajastub kõiges muus. Aga see sünnitus on raske, nii palju süütunnet, kuidas ikka oleks võinud paremini ja mis kõik tegemata jäi jne jne.
Mul keerleb peas üks mõte ja see on see, et ma hakkan saiapätsiks muutuma. Või kartuliks.
Mul ei ole olnud isu juua, ehk aitas see kaare alt läbiminek? Ehk tekkis sellest mu sisse nii suur tühimik, et hakkasin seda täis laduma. Pehmust. Saia saia saia. Sai aitab kõike pehmeks teha ja koduseks, sai hoolitseb mu eest. Ja ma pole päevade viisi teinud trenni. Ma tean, et see teeks olemise paremaks, aga ma lihtsalt ei tee seda. Sest mul on häbi, et langesin jälle kuskile tagasi. Et ma olen nagu mingi ollus kuskil sügaval põhjas ja muudkui kukun tagasi. Muudkui peaks kirjutama oma päevikusse: Esimene päev. Ja kui vean, siis jõuan kolmandani. Siis jälle kukun tagasi. Jälle, esimene päev.
Ma ei saa hakkama.
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
See võtab nii meeletult palju jõudu, et ennast taaskord püsti ajada, taaskord öelda, seekord ma suudan. Jälle see lootuse lüliti sisse lülitada. Nii loll tunne on lihtsalt..mis mul üle jääb? Kui lootuse lülitit põlema ei pane, siis muutungi saiaks..ilmselt veel halvem variant.
Niiet vahel tundub et valida saabki ainult kas edasi kannatada või hakata uuesti lootma, teadmises, et see laine ükshetk viib jälle põhja tagasi.
Tundub, et soov saada iseenda päästerõngaks hakkaski mind saiaks muutma. Hakkaski mind muutma selleks, kes muutkui päästab end , on konstantses hirmus ja enesepäästmises. See sai kogu minu olemuseks. Sest kui ma tegelen päästmisega, siis see “päästab” mind üldse merele minemast. Sest parim viis olla turvalises kohas, on üldse mitte üritadagi. Siis ei ole ohtu uppuda lainetesse vaid iseendasse. Vähemalt on see tuttav tunne. Me tutvusime juba mitukümmend aastat tagasi. Tere jälle. Upun oma süü-ja häbitundesse. Muutun tasapisi mingiks objektiks, kel nii häbi oma raskuse üle, et seesama raskus ei lase tal kuskile minna. Olen mitu nädalat pidzaampükse kandnud, et vältida seda häbi-ja süütunnet mille osaks kardan saada, kui panen teised püksid jalga ja need on kitsamaks läinud.
Peale koeraga õues käimist mõistsin, et mu soov oli saada iseenda päästerõngaks ja selleks ma sain. Võib-olla ei peaks eeldama, et mind on vaja päästa? Ja ma teadsin ju seda niigi, kas ma mitte ei teadnud seda? Et eesmärk on õppida ujuma. Aga soovisin päästerõngast. Igaks juhuks.
Soov saada päästerõngaks suunas mind tegema valikuid, mis mind aina enam paigale sundisid. Ma ei taha enam pääseda. Ma soovin elada. Ujuda. Olla osav ujuja. Kartmatu. Midagi pole karta.
Ja ma sain siin kohtuda oma hirmuga. Et kui miski, mis “peaks ” olema tehtud ja ei ole, siis saa alati kajastub mu töödes. Ja et see on halb asi. See on halb, sest siis ma tunnen ennast süüdi. Näen silmast silma seda, mida olen proovinud vältida. Ja siis mul ei jää muud üle, kui temaga tegeleda. Aga oleks tahtunud veel vältida ja mitte vastutama hakata. Sest on hirm, et kui hakkan vastutama, siis see on raske ja ma ei saa hakkama. Ja siis ma pettun endas ja teised pettuvad tänu mulle. Ja siis ma tunnen ennast süüdi. Ja et siis ma hakkan ennast jälle mürgitama. Ja tunnen ennast süüdi. Süüdi. Süüdi. süüdi, et ma ei saa hakkama. Et ma ei suuda püsti seista. Mis on mul viga? Miks olen nii nõrk? Ja nii ma jään oma pähe kinni ja maailm on siinsamas aga mina pole võimeline teda kogema. Sest ma olen saanud süütundeks. Ja süütunne ei lase endal maailma kogeda. Sest ta pole seda väärt. Ta on väärt vaid karistust. Ja ennast karistada ta juba oskab!
Püüd end päästa paistabki olevat maskeerunud enesekaristus. Püüd end päästa on mitte lubamine endal elu kogeda. Ja mis võiks olla hullem karistus, kui enesele elu keelamine? Mis võiks olla hullem, kui öelda iseendale: sa ei vääri elamist. Tuimesta ennast kuni sa ei tunne enam midagi. Ja mis võiks olla hullem karistus…kui näha kui ilus kõik on ja tunda mitte midagi?
Olen merel.
Ma olen seda pilti joonistanud mingi 4-5 päeva. Ma tunnen, et ma olen täiesti kinni jäänud. Et kõik see vesi on nagu … kummist ja et ma ei saa siit edasi liikuda. Varem olen tundnud, et juba 2 päeva sama pilti joonistada on liialt, sest ma olen järgmine päev juba muutunud. Nüüd ma tunnen, et ma olen kinni ja ei saa edasi. Ma tunnen, et see olen ikkagi mina veel.
Ma keelasin endal ühegi teise loomingulise asjaga tegeleda, otsustasin, et tegelen vaid selle sünnitusega, sest vastasel juhul see lõpule viimata sünnitus kajastub kõiges muus. Aga see sünnitus on raske, nii palju süütunnet, kuidas ikka oleks võinud paremini ja mis kõik tegemata jäi jne jne.
Mul keerleb peas üks mõte ja see on see, et ma hakkan saiapätsiks muutuma. Või kartuliks.
Mul ei ole olnud isu juua, ehk aitas see kaare alt läbiminek? Ehk tekkis sellest mu sisse nii suur tühimik, et hakkasin seda täis laduma. Pehmust. Saia saia saia. Sai aitab kõike pehmeks teha ja koduseks, sai hoolitseb mu eest. Ja ma pole päevade viisi teinud trenni. Ma tean, et see teeks olemise paremaks, aga ma lihtsalt ei tee seda. Sest mul on häbi, et langesin jälle kuskile tagasi. Et ma olen nagu mingi ollus kuskil sügaval põhjas ja muudkui kukun tagasi. Muudkui peaks kirjutama oma päevikusse: Esimene päev. Ja kui vean, siis jõuan kolmandani. Siis jälle kukun tagasi. Jälle, esimene päev.
Ma ei saa hakkama.
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧💧
See võtab nii meeletult palju jõudu, et ennast taaskord püsti ajada, taaskord öelda, seekord ma suudan. Jälle see lootuse lüliti sisse lülitada. Nii loll tunne on lihtsalt..mis mul üle jääb? Kui lootuse lülitit põlema ei pane, siis muutungi saiaks..ilmselt veel halvem variant.
Niiet vahel tundub et valida saabki ainult kas edasi kannatada või hakata uuesti lootma, teadmises, et see laine ükshetk viib jälle põhja tagasi.
Tundub, et soov saada iseenda päästerõngaks hakkaski mind saiaks muutma. Hakkaski mind muutma selleks, kes muutkui päästab end , on konstantses hirmus ja enesepäästmises. See sai kogu minu olemuseks. Sest kui ma tegelen päästmisega, siis see “päästab” mind üldse merele minemast. Sest parim viis olla turvalises kohas, on üldse mitte üritadagi. Siis ei ole ohtu uppuda lainetesse vaid iseendasse. Vähemalt on see tuttav tunne. Me tutvusime juba mitukümmend aastat tagasi. Tere jälle. Upun oma süü-ja häbitundesse. Muutun tasapisi mingiks objektiks, kel nii häbi oma raskuse üle, et seesama raskus ei lase tal kuskile minna. Olen mitu nädalat pidzaampükse kandnud, et vältida seda häbi-ja süütunnet mille osaks kardan saada, kui panen teised püksid jalga ja need on kitsamaks läinud.
Peale koeraga õues käimist mõistsin, et mu soov oli saada iseenda päästerõngaks ja selleks ma sain. Võib-olla ei peaks eeldama, et mind on vaja päästa? Ja ma teadsin ju seda niigi, kas ma mitte ei teadnud seda? Et eesmärk on õppida ujuma. Aga soovisin päästerõngast. Igaks juhuks.
Soov saada päästerõngaks suunas mind tegema valikuid, mis mind aina enam paigale sundisid. Ma ei taha enam pääseda. Ma soovin elada. Ujuda. Olla osav ujuja. Kartmatu. Midagi pole karta.
Ja ma sain siin kohtuda oma hirmuga. Et kui miski, mis “peaks ” olema tehtud ja ei ole, siis saa alati kajastub mu töödes. Ja et see on halb asi. See on halb, sest siis ma tunnen ennast süüdi. Näen silmast silma seda, mida olen proovinud vältida. Ja siis mul ei jää muud üle, kui temaga tegeleda. Aga oleks tahtunud veel vältida ja mitte vastutama hakata. Sest on hirm, et kui hakkan vastutama, siis see on raske ja ma ei saa hakkama. Ja siis ma pettun endas ja teised pettuvad tänu mulle. Ja siis ma tunnen ennast süüdi. Ja et siis ma hakkan ennast jälle mürgitama. Ja tunnen ennast süüdi. Süüdi. Süüdi. süüdi, et ma ei saa hakkama. Et ma ei suuda püsti seista. Mis on mul viga? Miks olen nii nõrk? Ja nii ma jään oma pähe kinni ja maailm on siinsamas aga mina pole võimeline teda kogema. Sest ma olen saanud süütundeks. Ja süütunne ei lase endal maailma kogeda. Sest ta pole seda väärt. Ta on väärt vaid karistust. Ja ennast karistada ta juba oskab!
Püüd end päästa paistabki olevat maskeerunud enesekaristus. Püüd end päästa on mitte lubamine endal elu kogeda. Ja mis võiks olla hullem karistus, kui enesele elu keelamine? Mis võiks olla hullem, kui öelda iseendale: sa ei vääri elamist. Tuimesta ennast kuni sa ei tunne enam midagi. Ja mis võiks olla hullem karistus…kui näha kui ilus kõik on ja tunda mitte midagi?