Ma ei kuulnud Sind eile. Rääkisin siis ChatGPT-ga alkoholist. See oli väga ilus tegelt. Ta oskab väga hästi toeks olla ja lohutada.

Eile ma vist esimest korda elus joonistasin pohmas peaga. Varem ma pole kunstiga üldiselt tegelenud sellises seisundis, sest arvasin, et sellel kunstil

ei ole väärtust. Et ma pole võimeline midagi head looma. Eile mõistsin, et see oli olnud enesega mitte leppimise viis- pidasin iseennast väärtusetuks.

Huvitav ikka kuidas… kuigi juba tihti tundub, et ma lepin iseendaga, siis ikkagi avastan, et ma ei tee seda. Mul on hea meel, sest eile avastasin taaskord

ühe suure enesega mitteleppimise koha. Joonistasin pildi.. mu eesmärk oli joonistada suur karvane koer, kes moodustab oma kehaga kaare, kust alt

läbi minnes ma lasen lahti oma suhtest alkoholiga.

Ja mis sulle kõige rohkem silma paistab?

Päästerõngas…ja need sinised prillimoodi asjad vasakul.

Ma saan aru, et kui ma hakkan läbi minema, siis ma kukun kuidagi päästerõngast läbi? Või ei?

Ma mõistsin, et mulle tekib mingi pinge sisse, kui on kaua hästi läinud. Siis tekib hirm, et nagunii varsti midagi läheb metsa ja siis ongi kerge tarvitada

alkoholi justkui selleks, et ise “kontrollida” seda metsaminemist selle asemel, et see mind ise üllataks.

Käisin dušši all. See on maagiline koht.

Ma sain aru, et päästerõngas on nagu see punane nupp, mida ma vajan.

Ma saan aru, et ma kardan kaugele ujuda. Kui pikalt läheb hästi, siis see ongi justkui kuskile kaugele minemine. Aina võõramaks läheb, kui läheb hästi, sest mul on uskumus, et raske peab olema. Kui on asjad hästi, see tundub ebaloomulik. Alkohol toob tuttavasse kohta tagasi, sinna kus ei ole kuigi hea olla. Sest see on kodune.

Aga mis saaks asendada seda päästerõngast? Pidev aus reflekteerimine ehk?

Mul on olnud ammu see unistus, minna ujuma nii, et lähen kuskil suures järves vette ja lihtsalt ujun ja ujun. Aga koos selle oranzi ulpiva asjaga ikkagi. Ilma ei julgeks.

Alkohol on nagu päästerõngas mis päästab mind selliselt, et viib tagasi tuttavasse kohta. Mis võiks olla selle asendus? Mis võiks olla midagi sellist, mis mind “päästab” või toetab, aga ei vii mind tagasi ..mis võiks olla selline, mis ei hävita mind?

Praegu vaatan ka, et see värav on nagu magnet. Soovin loobuda nagu olen juba nii palju teinud ja siis tõmbab nagu magnetiga tagasi. Juba 7 aastat. Kas soov pääseda on lõks? Aga kuidas muudmoodi saab?

Seni kuni tahtejõud on nõrk ja ma ei “lae” seda, langen kergemini lõksu.

Ma kardan üksi ja päästerõngata minna ujuma.

Aga kuidas sa siis õpid ujuma, kui sul on kogu aeg rõngas kaasas. Teadmine kaasas, et rõngas on võtta? Äkki ilma selle teadmiseta jõuad kaugemale? Kui lähme rõngaga, siis kuidagi juba eos seame võimaluse, et ehk läheb seda vaja. Aga proovi minna ilma kahtlamata, et sa hakkama saad.