Kogesin enneolematut kergust. Enneolematut õrnust. Mulle tundus justkui oleksin vahetanud oma sinikad õrnuse vastu. Et nende asemel nägin, kui meeldiv on pea olematu kontakt. Tundsin justkui ma oleksin miski,

mis sai selles unenäos programmiuuenduse. Sain nüüd valida endale midagi, mida varem ei saanud, sest ma polnud võimeline seda kogema või nägema. Sest otsisin sinikaid.

Asetasin oma sõrme hästi randme lähedale ilma, et oleksin nahka puudutanud ja kogesin, kuidas kahe naha vahele tekkis pinge, särin.  Tekkis midagi, mis oli ilmselgelt seal, kuigi silmaga polnud näha.

Olin justkui kuskil merepõhjas aga samal ajal taevas korraga. Mõltesin sellele, kuidas ujumine on nagu lendamine, aga vees.

Nägin kollast merihobu ja mulle meenusid kollased hobused. Kas nendest kahest oli saanud merihobu? Või oli merihobu nende laps? Kas see pole üks ja seesama…? Kas mina olen see merihobu?

Taamal nägin suurt heleroosat ollust, see oli nagu hästi suur millimallikas aga samas mulle tundus, et mina ja kõik teised, kes me selles unenäos olime, olime tulnud sealt. Mina, karu, kala, elevant, rai…miks karu ja elevant olid vees….või äkki

olime me kõik ema üsas? Mitte just sündinud vaid veel sündimata..aga kuidas saime siis kõik olla siin koos? Nii palju küsimusi, aga ulpimine uinutas mind ja mu küsimused justkui ulpisid minema kuni ma enam ei mäletanudki neid…

Olin headuses, turvalisuses, kerguses. Lihtsalt ulpisin ringi ja mul oli nii hea olla, et ükshetk mul ei olnudki enam ühtegi küsimust.

Teretulemast maagia maailma, ütles järsku merihobune.

Kes sa oled? Küsisin

Ma olen allveedraakon

Allveedraakon….?

Kõik on hästi…rahulikult nüüd. Sul ei ole midagi karta…sinuga ei saa midagi juhtuda….rahulikult nüüd….

Ühtäkki tundsin kuidas liigun musta augu suunas ja ma ei tea, kas mul enne oli millegi üle kontroll, sest ma ei tahtnud midagi muuta,

aga nüüd ühtäkki , üritades vastu põigelda, mul kontrolli kindlasti pole.