Mida sa sinna purki kogud?

Kannatusi, ütles ta. Valu. Valuarmastust. Armastust, mis ei ole päris armastus, vaid selline, mis käib koos hirmuga. Raske “armastus” on see,

sest ta ei ole puhas. Ta on midagi puhast, mis on segunenud millegi väga raskega ja seetõttu on ta äärmiselt …nagu vaataks elu läbi lõhkiste prilliklaaside

või läbi sopaste klaaside. Sa ei näe, et kõik on üks. Sa kardad. Tahad kinni hoida. Aga hoides kinni, lähed hoopis ensele arusaamata justkui mingisugusele

kaootlisele sõidule mis sind nii läbi väntsutab kui üldse võimalik.