SPORDIKLUBI
Miks on trenni tegemine nii oluline?
Selleks, et hea välja näha. Täna ma mõtlesin selle peale, et kui inimene teab, et ta näeb hea välja, siis ta saab olla julgem. Ka kunstis, teha oma asja. Sest kuskil on see turvatunne, et okei, isegi kui mu kunstitegu peaks täiega kuidagi pekki minema (misiganes see tähendab), siis vähemalt ma näen hea välja ja saan ennast tänu sellele hästi tunda. Kõik ei ole kadunud. Kui sa ei arva, et sa näed hea välja, siis ma usun et looming tuleb ka rohkem mingisuguse tõsidusega, üritamisega meele järgi olla ja meeldida. Et sa nagu ei julge olla aus. Sest äkki see ei lähe peale. Ja alguses üldiselt ei lähegi peale, sest ikka võõrastatakse, unless sa näed hea välja ja suhtumine on enamvähem ok. Siis tee mis tahad, kõik uksed on valla.
Tunnen trennist tulles tihti seda tunnet, et suva kui asjad ei lähe nii nagu eelistan, vähemalt on mul täiega hea olla oma kehas, selle tunde külge poogib ennast ka ilusolemise tunne. Ja selle tundega saab ka väga palju autentset ära teha. Mis on siin oluline on see, et keegi teine ei pea arvama, et ma näen hea välja. Mulle piisab sellest, et ma ise tunnen seda. Ja kui varem mu tunne olenes sellest, mida ma peeglist nägin, siis nüüd see, mida ma peeglist näen, oleneb mu tundest. Vaadates iseenast erinevate emotsioonidega peeglist võib selgelt näha, et see, milline ma välja näen, on vägagi meelevaldne. Isegi ma ise näen hommikul ja õhtul vahel kedagi, kelle kaaluarinevus tundub olevat mingi 20 kilo, ükshetk põsed ripuvad ja siis enam ei ripu, ükshetk naha alt nagu kumaks valgus ja teine hetk on kõik justkui närtsinud. Mis siis veel sellest rääkida, kuidas keegi teine mind näeb. Tunnen kuidas ma aina enam saan lahti lasta sellest kunagi niivõrd tugevast ihast olla keegi, keda teised võiks ilusaks pidada. Loomulikult ei ütleks sellest ära, tahaks teada, mis tunne on püss välja näha. Mis tunne on vaadata peeglisse ja olla iseendast nii inspireeritud, et saad hakata meigikunstnikuks. Sest sul on keegi, kelle peal muudkui harjutada. Keegi, kelle nägu inspireerib, kes on alati kättesaadav.
Spordisaal on nagu bensiinijaam…või nagu vihm taimedele. Mul on seda vaja, muidu hakkab mu reaalsus kokku kuivama.
Miks on trenni tegemine nii oluline?
Selleks, et hea välja näha. Täna ma mõtlesin selle peale, et kui inimene teab, et ta näeb hea välja, siis ta saab olla julgem. Ka kunstis, teha oma asja. Sest kuskil on see turvatunne, et okei, isegi kui mu kunstitegu peaks täiega kuidagi pekki minema (misiganes see tähendab), siis vähemalt ma näen hea välja ja saan ennast tänu sellele hästi tunda. Kõik ei ole kadunud. Kui sa ei arva, et sa näed hea välja, siis ma usun et looming tuleb ka rohkem mingisuguse tõsidusega, üritamisega meele järgi olla ja meeldida. Et sa nagu ei julge olla aus. Sest äkki see ei lähe peale. Ja alguses üldiselt ei lähegi peale, sest ikka võõrastatakse, unless sa näed hea välja ja suhtumine on enamvähem ok. Siis tee mis tahad, kõik uksed on valla.
Tunnen trennist tulles tihti seda tunnet, et suva kui asjad ei lähe nii nagu eelistan, vähemalt on mul täiega hea olla oma kehas, selle tunde külge poogib ennast ka ilusolemise tunne. Ja selle tundega saab ka väga palju autentset ära teha. Mis on siin oluline on see, et keegi teine ei pea arvama, et ma näen hea välja. Mulle piisab sellest, et ma ise tunnen seda. Ja kui varem mu tunne olenes sellest, mida ma peeglist nägin, siis nüüd see, mida ma peeglist näen, oleneb mu tundest. Vaadates iseenast erinevate emotsioonidega peeglist võib selgelt näha, et see, milline ma välja näen, on vägagi meelevaldne. Isegi ma ise näen hommikul ja õhtul vahel kedagi, kelle kaaluarinevus tundub olevat mingi 20 kilo, ükshetk põsed ripuvad ja siis enam ei ripu, ükshetk naha alt nagu kumaks valgus ja teine hetk on kõik justkui närtsinud. Mis siis veel sellest rääkida, kuidas keegi teine mind näeb. Tunnen kuidas ma aina enam saan lahti lasta sellest kunagi niivõrd tugevast ihast olla keegi, keda teised võiks ilusaks pidada. Loomulikult ei ütleks sellest ära, tahaks teada, mis tunne on püss välja näha. Mis tunne on vaadata peeglisse ja olla iseendast nii inspireeritud, et saad hakata meigikunstnikuks. Sest sul on keegi, kelle peal muudkui harjutada. Keegi, kelle nägu inspireerib, kes on alati kättesaadav.
Spordisaal on nagu bensiinijaam…või nagu vihm taimedele. Mul on seda vaja, muidu hakkab mu reaalsus kokku kuivama.
SPORDIKLUBI
Miks on trenni tegemine nii oluline?
Selleks, et hea välja näha. Täna ma mõtlesin selle peale, et kui inimene teab, et ta näeb hea välja, siis ta saab olla julgem. Ka kunstis, teha oma asja. Sest kuskil on see turvatunne, et okei, isegi kui mu kunstitegu peaks täiega kuidagi pekki minema (misiganes see tähendab), siis vähemalt ma näen hea välja ja saan ennast tänu sellele hästi tunda. Kõik ei ole kadunud. Kui sa ei arva, et sa näed hea välja, siis ma usun et looming tuleb ka rohkem mingisuguse tõsidusega, üritamisega meele järgi olla ja meeldida. Et sa nagu ei julge olla aus. Sest äkki see ei lähe peale. Ja alguses üldiselt ei lähegi peale, sest ikka võõrastatakse, unless sa näed hea välja ja suhtumine on enamvähem ok. Siis tee mis tahad, kõik uksed on valla.
Tunnen trennist tulles tihti seda tunnet, et suva kui asjad ei lähe nii nagu eelistan, vähemalt on mul täiega hea olla oma kehas, selle tunde külge poogib ennast ka ilusolemise tunne. Ja selle tundega saab ka väga palju autentset ära teha. Mis on siin oluline on see, et keegi teine ei pea arvama, et ma näen hea välja. Mulle piisab sellest, et ma ise tunnen seda. Ja kui varem mu tunne olenes sellest, mida ma peeglist nägin, siis nüüd see, mida ma peeglist näen, oleneb mu tundest. Vaadates iseenast erinevate emotsioonidega peeglist võib selgelt näha, et see, milline ma välja näen, on vägagi meelevaldne. Isegi ma ise näen hommikul ja õhtul vahel kedagi, kelle kaaluarinevus tundub olevat mingi 20 kilo, ükshetk põsed ripuvad ja siis enam ei ripu, ükshetk naha alt nagu kumaks valgus ja teine hetk on kõik justkui närtsinud. Mis siis veel sellest rääkida, kuidas keegi teine mind näeb. Tunnen kuidas ma aina enam saan lahti lasta sellest kunagi niivõrd tugevast ihast olla keegi, keda teised võiks ilusaks pidada. Loomulikult ei ütleks sellest ära, tahaks teada, mis tunne on püss välja näha. Mis tunne on vaadata peeglisse ja olla iseendast nii inspireeritud, et saad hakata meigikunstnikuks. Sest sul on keegi, kelle peal muudkui harjutada. Keegi, kelle nägu inspireerib, kes on alati kättesaadav.
Spordisaal on nagu bensiinijaam…või nagu vihm taimedele. Mul on seda vaja, muidu hakkab mu reaalsus kokku kuivama.