Vajan ruumi, kuhu ma saaks kirja panna kõik need asjad, mille puhul ma tean, et kui neid ei oleks mu elus, kui need saaks lahendatud, siis ma tunneks ennast nii palju kergemini.

Kõigi nende asjadega on kuidagi naljakas teema. Need kõik on seotud teiste inimestega ja mu stress tuleneb sellest, et ma kujutan ette, et nad kõik lihtsalt istuvad kuskil ja tegelevad aktiivselt minu vihkamisega. Nagu neil ei oleks muud midagi teha.

Miks Sulle see korda läheb?

Mul on hirm, et keegi ütleb mulle selle tulemusena kurjasti. Ma ei tule sellega üldse toime. Ma nii kardan seda. Ma alati tunnen, et inimesed ütlevad kurjasti, sest nad ei saa minust aru. Mulle tundub, et ma annan iga päev endast parima, et hakkama saada. Ja alati ei ole kerge. Enamasti ei ole kerge, sest ma tunnen, et ma olen iseenda ainus toetaja niigi. Et ainult mina saan ennast kinni püüda ja aidata. Seda kõike on nii palju. Endaga hakkama saamist. Et ma ei suuda asju teha, sest ma olen liiga stressis või ärevil ja siis ma hakkan otsima lahendusi, et ennast tasakaalu tuua.  Ja siis on mul hirm, et keegi kurjustab, et ma ei vasta nende ootustele, et ma pole piisav. Tunnen nii suurt ebaõiglust siis. Ja süüdi, et ma pole suutnud paremini. Samas tean, et ma poleks saanud paremini. Kui ma oleks saanud paremini, siis ma ju oleks teinud paremini?

Ma arvan küll.  

Mul on tunne, et see ruum võikski olla nagu ooteruum, kus on palju uksi. Iga üks on samm mingi teemaga tegelemiseks. Igast uksest saab kuskile ja ei teagi, kuhu need uksed välja viivad. Selliselt ma tunnen, et on ka mingi põnevus, mis kõigega kaasas käib. Et iga stressi allikas on nagu mingi pakk, mida lahti pakkida.