Kui ma selle maja Rail Balticu Assaku viadukti ehituse juures avastasin, siis olid trepp ja kamina sisu juba ära viidud. Uurisin kõrval objektil töötavatelt meestelt, et millal maja lammutamisele läheb. Keegi ei teadnud täpselt, aga üks vanem meesterahvas ütles, et oli kuulnud, et paari nädala pärast peaks see juhtuma. Palusin, et ta mulle helistaks, kui midagi toimuma hakkab, ja ta ulatas mulle papist taldriku, kuhu keskele kirjutasin oma nime ja telefoninumbri. Selle teipis ta töömeeste soojaku seinale.

Umbes kuu aja pärast tuli ühel hommikul kõne: kopp toodi kohale. Homme peaks lammutamiseks minema. Olin homme hommikul kohal ja majas askeldas kolm meest. Üks, kes rääkis eesti keelt, küsis õhinaga: kas sa tead, kes siin majas elas? Nemad olevat ülevalt korruselt leidnud tõestusmaterjali. Ütlesin pettumusega, et soovisin ka üles minna, aga trepp oli ära viidud ja ma ei pääsenud ligi. Mees osutas siis uhkusega paari kruviga kinni lastud laua suunas: tegime ise trepi! Siis võttis ta taskust mobiiltelefoni ja hakkas scrollima, samal ajal rääkides: “Leidsin ülevalt metsatöllu allkirjaga trummipulgad. Panin juba müüki, üks tüüp lubas 25-ga ära osta, aga siis kadus ära.” Näitas mulle pilte trummipulkadest, selle kõrval puust konna kujuke, millega saab heli teha, kui pulgaga mööda selgroogu edasi ja tagasi liigutada.