The soft pink vehicle is fueled by sugar.
Selle pildi joonistamise käigus taipasin sügavamal, ehk siis ülevaatlikumal tasandil, milline on suhkru mõju loomingulisele protsessile. Märkasin, kuidas peale suhkru tarbimist eelistasin joonistada punasega, mida ma enne polnud üldse kasutanud. Kuidas ma, võiks öelda, et hakkasin pilti retsima punaste joontega, samas, jooistasin tunde järgi aru saamata, et tunne oli ärev. Suhkur oli selle ärevaks teinud ja see kõik kandus pildipeeglisse edasi.
Tundsin esimest korda elus vist siiralt, et mulle ei meeldi enam suhkur, sest mõistsin, et see mõjutab dramstiliselt minu olekut ning seda, milline on minu eneseväljandus.
Tänu suhkrule olin turvalise roosa sõiduki asemel joonistanud mingisuguse hunniku ärevust, millest on raske mingit sõnumit välja lugeda, peale selle, et ehk on aeg lõpetada suhkru tarbimine. Ehk on aeg lõpetada selle resursi kasutamine.
Olen viimasel ajal palju hakanud märkama ja taipama, et mida mina armastan, armastab mind. Ja ma olin armastanud suhkrut ja suhkur mind. Täna tundsin esimest korda, et mu armastus on taandunud ja ka tema ei kutsunud mind enam enda suunas.
Seni kuni kasutan kütuseks mürki või kasutan seda armastuse aseainena, ei ole mul võimalik oma tõtt näha ega rääkida. Seni räägin läbi ärevuse, seni kõik, mida ma kujutan, kannab endas ärevust.
Seni kuni minu tahtejõuks võtan kütsut suhkrult, ei ole see lihtsalt jätkusuutlik, see on liiga koormav.
Sipelgas kannatab kogu selle massi all.