Tead

Nu?

Ma hakkasin surma peale mõtlema…või siis pigem elu peale mõtlema. Võib-olla ma ei suregi kunagi? Võib-olla ma lihtsalt aegamööda unustan kes ma olen olnud ja need mälestused muudkui asenduvad uutega?

Juba täna ei mäleta ma mitmeid asju, mida ma eile tegin. Ma ei mäleta eriti, mis tunne oli olla näiteks 12-aastane. Võib-olla ma olengi nagu vihmauss või … mõistad?

Jah, vist küll. Sa mõtled, et sa oled justkui miski, mille peal on mälu ja mis muudkui saab uuendusi? 

Jah. Ja võttes arvesse, et ma saan loobuda teadlikult asjadest, suhetest, isegi uskumustest…võib-olla mingihetk ma lihtsalt teadlikult loobun sellest käesolevast elust ka? Ja siis on jälle mingi järgmine samm.

Kas sa arvad, et see on oluline?

Lihtsalt korraks tekkis selline igavikuline tunne. Et ma olen alati ikkagi kuidagi oma eelmise sammuga, eelmise hetkega seotud. Et ma jään alati alles ja ma ei mäleta mingeid asju praegu, sest ma  olen mingihetk

neist teadlikult lahti lasknud. Kes teab, kuidas oli olla beebi? Võib-olla oli ka see olemine mingisugune täiesti teistmoodi olemine…mis oli ühenduses millegiga, mis on enesest teadlik nii nagu mina praegu.

Maitea, eks see on normaalne mõelda selliseid asju, ikka ju tahaks alles jääda kuidagi… sest elada on nii mega huvitav.

On jah!

Täiega.

Lisaks tundub kuidagi nii ebaõiglane see, et ühe elu jooksul ju jõuab …jõuab palju, aga samas suures plaanis jõuab nii vähe kogeda. Ma usun, et elu ei ole nii ebaõiglane.

Jah, ma kaldun ka selles suunas, et mingisuguses väga kõrges perspektiivis on kõik võrdne ja kõik millimeetri pealt “õiglane.”

Kas sa arvad, et meie üle naerdakse, et me nii arvame?

Ilmselt. On sel vahet?

Maitea… samas, miks on kuidagi rohkem normaalne uskuda, et kõik on juhuslik ja ebaõiglane ? See on kuidagi rohkem normaliseeritud, elada uskumustega, mis on negatiivsed.  Aga ma ise leian, et kui ma usun, et kõik on tegelikult õiglane, siis selle uskumusega elada on kuidagi kergem ja sellest lähtudes on teistel minuga kergem… see ei saa ju olla halb.

Kas hakkasid ennast õigustama?

Jah.

Pole vast vaja, kui sa oled ise rahul niimoodi, siis kas see pole kõige olulisem?

Ma loodan, et jah.

Aga ma tahan veel midagi öelda! Sessuhtes, et kui me ei tea Universumi kohta kõike, siis kuidas me saame teada, et elu on juhuslik? Kas pole õige, et seni, kuni me ei tea kõiki tegureid, on justkui kõik võimalik?

(5 minutit hiljem)

Ei tegelt, ma nüüd jälle jõudsin selleni, mida ma nagunii juba ju eeldasin.

Jah?

Et kõik on perspektiivi küsimus. Paljude inimeste elu ongi seega juhuslik ja see on ka …lihtsalt ..teine vaade elule.

Nüüd vist olen rahul.

Mõistsid, mis juhtus, jah?

Mis?

No…sa ise ütlesid, et.. sa unustasid ära. Aga näed, tänu unustamisele said kogeda mingisugust teistsugust perspektiivi, mis tundus mõnda aega loogiline ja ehk lausa ainuõige.

Oo…jaa…Sul on õigus! Kui ma poleks korraks unustanud seda, antud variandist laiemat perspektiivi elule, poleks saanud seiklema minna ja uut tahku avastada.

Täpselt.

Ok tsill…kõik on endiselt õige ja mittemiski pole õige. Selles tõdemuses on rahulik elada.

🙂