Tead…

nüüd kui me saame kõikjale minna, ma mõtlen, et … äkki me peaks jääma siia? On nii elevusttekitav see pidev edasiliikumine, nii põnev näha, et kuhu viib järgmine samm ja siis sellest järgmine ja siis järgmine…aga samas millal see lõppeb? Kogu aeg on selline tunne, et mõned joonistused veel ja siis… siis puhkan, siis vaatan üle kõik selle, mis juba on tehtud. Aga tõsiasi on see, et …see edasiminek ongi lõputu. Ei tulegi sellist kohaolemise võimalust kui ma ise seda ei otsusta.

Mida Sa siis teha soovid?

Maitea, lülitada telefon välja ja olla siin kõige sellega, mis juba on loodud.  Täna on neljapäev…lülitada telefon esmaspäevani välja ja olla siin lihtsalt, ilma edasi joonistamata. Nii palju on tekste, mis on niivõrd rutuga kirjutatud, edasiminek oli nii põnev, mõtlesin kogu aeg, et pärast tegelen nende tekstidega ja pärast ja pärast.. aga äkki ongi pärast käes nüüd? Äkki võiks mõnda aega ringi vaadata selles loodud maailmas.

Samas ma pean mainima, et ma tunnen siiski vajadust veel ühe pildi järele.

Ja siis veel ühe?:)

Ei, päriselt.

Mida sa vajad?

Mulle tekkis nii ilus visioon silme ette. Et on selline suur kanjon, pildi ääres on selle serv. Ja sinna kanjoni servale saab jätta maha kõik selle, mida soovin maha jätta. Ja siis saame sealt hüpata sellesse mis siin on loodud. Kergetena. Sukelduda siia. Sest hetkel ma tunnen, et ma kannan kaasas veel mingeid asju, mida ma ei vaja. Mida ma juba nagu jätsin, aga mis kuidagi on selga tagasi hakanud vaikselt ronima. Mis sa arvad?

Jah, kõlab hästi.

Ja üks asi veel.. mida ma vajan. Ma vajan rohkem sporditegemist. See kuidagi ka, hakkas ära vajuma. Tunnen, et vajan niiväga oma kehasse kohaletulemist.

Siis saadki loobuda kanjoni ääres sporditegemise loobumisest või.. kuidas seda nimetada. Loobuda motivatsioonipuudusest sporti teha. 

Haha. Jah! Midagi sellist. Küll joonistus suunab õigesse kohta.