Dünamo
(06.01.2025)
(Leo email)
Kui ma kujutan enda sees olevat mingisugust ärevuse termomeetrit, siis (paradoksaalselt?) mõte dünamole (valgus, st soojus), tõmbab selle täiesti alla.
Ärevustermomeeter ongi ilmselt veidi sarnane tavalisele termomeetrile, sest seda niisamuti mõjutab temperatuur. Ärevus on kuum, see on nagu 39-40 palavik.
By the way, väga veider kogemus mõned päevad tagasi. Jõin hommikul vett, mis oli seisnud köögilaual. Vesi oli seoses toa temperatuuriga nii külm! Mõtlesin,
et kuidas see võimalik on, et ta nii külm on justkui oleksin ta külmkapist võtnud. Siis mõistsin, et tuba ongi tegelikult sama temperatuuriga, mis vesi. Aga Mina olen soe. Kummalisel kombel saavutas see kogemus mu
eksistentsiaalsete “kriiside” edetabelis päris kõrge koha. Ehk seetõttu, et esmakordselt ei jõudnud “kapsasse” läbi mõttelõnga ootamatu kiirenemise? No see tunne, kui tsllid niisama, vaatad puukoort või midagi ja siis
järsku mõttelõng paneb niimoodi pedaali põhja, et jõuab punktist A punti Z paari hetkega. Võib-olla ongi igal pool olemas mingid nähtamatud kosed ja vesipüksid ja tornaadod ja kui ajuga sinna jõuad, siis next thing you know, oled reaalsuses, kus mittemillelgi pole mõtet. Vaata ise, kuidas edasi saad. (Ikka saad)
Igatahes, milleni ma soovin jõuda on see, et minuarust, kui ma nüüd midagi ei unusta, oli oma toa jaheduse avastamine esimene kord, kui maailm lõi veidi rappuma läbi kehalise triggeri. Midagi natukene “katsutavamat” kui varasemad taipamised, seega ka veidi turvalisema tundega tuli see avastus.
Igatahes,
Dünamo. See on võimalus iseendale toetuda ja mitte oleneda välistest teguritest (st nendest, mida ma vähem ja veel vähem “kontrollin”..või kas üldse? )
Ja mulle meeldib siikohal see sõnum, et keha füüsiline liigutamine on vajalik selleks, et saada valgust, saada soojust, et näha ja et olla võimeline liikuma ilma hirmuta (sest kui hakkab külm, siis hakkavad igasugused ebakindlused sisse hiilima mis suunavad erinevatele komenseerimisvõimalustele) Ilma selleta, on tuli kustus ja ei näe. Istud pimedas. Seal saab ka muidugi minna lõputult edasi, aga koostöös kehaga tundub kuidagi palju turvalisem. Hea on kõndida vaadates taevasse, samal ajal teades, et maapind on ka jalge all. See rõhutab selles suunas, et keha, meel ja hing on kõik võrdselt tähtsad ja oluline on tasakaal nende vahel. Kui ma sellest esmakordselt päriselt aru sain, siis tundsin, kuidas 100 kivi langes turjalt ja kuidas (ma loodan), vähenes märkimisväärselt võimalus, et ma seiklen kuskile pimedasse koopasse ja satun igasuguse tundmatu ohvriks. Nii suur kergendus. Nii suur! Elu eesmärk ei ole ennast Looja juurde mediteerida, vaid käia tööl ja trennis ka, vabalt valitud järjekorras. Vähemalt mina saan nii aru ja mulle see sobib hästi.
Paar hetke hiljem üritab Uku mu seljataga voodikatet kaevata. Ütlen siis nagu ma ikka ütlen: kle ära kaeva siin, see ei ole liivakast. Kas Ukul ka kunagi saabub taipamine, et voodikatet ei saagi kaevata?
Dünamo
(06.01.2025)
(Leo email)
Kui ma kujutan enda sees olevat mingisugust ärevuse termomeetrit, siis (paradoksaalselt?) mõte dünamole (valgus, st soojus), tõmbab selle täiesti alla.
Ärevustermomeeter ongi ilmselt veidi sarnane tavalisele termomeetrile, sest seda niisamuti mõjutab temperatuur. Ärevus on kuum, see on nagu 39-40 palavik.
By the way, väga veider kogemus mõned päevad tagasi. Jõin hommikul vett, mis oli seisnud köögilaual. Vesi oli seoses toa temperatuuriga nii külm! Mõtlesin,
et kuidas see võimalik on, et ta nii külm on justkui oleksin ta külmkapist võtnud. Siis mõistsin, et tuba ongi tegelikult sama temperatuuriga, mis vesi. Aga Mina olen soe. Kummalisel kombel saavutas see kogemus mu
eksistentsiaalsete “kriiside” edetabelis päris kõrge koha. Ehk seetõttu, et esmakordselt ei jõudnud “kapsasse” läbi mõttelõnga ootamatu kiirenemise? No see tunne, kui tsllid niisama, vaatad puukoort või midagi ja siis
järsku mõttelõng paneb niimoodi pedaali põhja, et jõuab punktist A punti Z paari hetkega. Võib-olla ongi igal pool olemas mingid nähtamatud kosed ja vesipüksid ja tornaadod ja kui ajuga sinna jõuad, siis next thing you know, oled reaalsuses, kus mittemillelgi pole mõtet. Vaata ise, kuidas edasi saad. (Ikka saad)
Igatahes, milleni ma soovin jõuda on see, et minuarust, kui ma nüüd midagi ei unusta, oli oma toa jaheduse avastamine esimene kord, kui maailm lõi veidi rappuma läbi kehalise triggeri. Midagi natukene “katsutavamat” kui varasemad taipamised, seega ka veidi turvalisema tundega tuli see avastus.
Igatahes,
Dünamo. See on võimalus iseendale toetuda ja mitte oleneda välistest teguritest (st nendest, mida ma vähem ja veel vähem “kontrollin”..või kas üldse? )
Ja mulle meeldib siikohal see sõnum, et keha füüsiline liigutamine on vajalik selleks, et saada valgust, saada soojust, et näha ja et olla võimeline liikuma ilma hirmuta (sest kui hakkab külm, siis hakkavad igasugused ebakindlused sisse hiilima mis suunavad erinevatele komenseerimisvõimalustele) Ilma selleta, on tuli kustus ja ei näe. Istud pimedas. Seal saab ka muidugi minna lõputult edasi, aga koostöös kehaga tundub kuidagi palju turvalisem. Hea on kõndida vaadates taevasse, samal ajal teades, et maapind on ka jalge all. See rõhutab selles suunas, et keha, meel ja hing on kõik võrdselt tähtsad ja oluline on tasakaal nende vahel. Kui ma sellest esmakordselt päriselt aru sain, siis tundsin, kuidas 100 kivi langes turjalt ja kuidas (ma loodan), vähenes märkimisväärselt võimalus, et ma seiklen kuskile pimedasse koopasse ja satun igasuguse tundmatu ohvriks. Nii suur kergendus. Nii suur! Elu eesmärk ei ole ennast Looja juurde mediteerida, vaid käia tööl ja trennis ka, vabalt valitud järjekorras. Vähemalt mina saan nii aru ja mulle see sobib hästi.
Paar hetke hiljem üritab Uku mu seljataga voodikatet kaevata. Ütlen siis nagu ma ikka ütlen: kle ära kaeva siin, see ei ole liivakast. Kas Ukul ka kunagi saabub taipamine, et voodikatet ei saagi kaevata?
Dünamo
(06.01.2025)
(Leo email)
Kui ma kujutan enda sees olevat mingisugust ärevuse termomeetrit, siis (paradoksaalselt?) mõte dünamole (valgus, st soojus), tõmbab selle täiesti alla.
Ärevustermomeeter ongi ilmselt veidi sarnane tavalisele termomeetrile, sest seda niisamuti mõjutab temperatuur. Ärevus on kuum, see on nagu 39-40 palavik.
By the way, väga veider kogemus mõned päevad tagasi. Jõin hommikul vett, mis oli seisnud köögilaual. Vesi oli seoses toa temperatuuriga nii külm! Mõtlesin,
et kuidas see võimalik on, et ta nii külm on justkui oleksin ta külmkapist võtnud. Siis mõistsin, et tuba ongi tegelikult sama temperatuuriga, mis vesi. Aga Mina olen soe. Kummalisel kombel saavutas see kogemus mu
eksistentsiaalsete “kriiside” edetabelis päris kõrge koha. Ehk seetõttu, et esmakordselt ei jõudnud “kapsasse” läbi mõttelõnga ootamatu kiirenemise? No see tunne, kui tsllid niisama, vaatad puukoort või midagi ja siis
järsku mõttelõng paneb niimoodi pedaali põhja, et jõuab punktist A punti Z paari hetkega. Võib-olla ongi igal pool olemas mingid nähtamatud kosed ja vesipüksid ja tornaadod ja kui ajuga sinna jõuad, siis next thing you know, oled reaalsuses, kus mittemillelgi pole mõtet. Vaata ise, kuidas edasi saad. (Ikka saad)
Igatahes, milleni ma soovin jõuda on see, et minuarust, kui ma nüüd midagi ei unusta, oli oma toa jaheduse avastamine esimene kord, kui maailm lõi veidi rappuma läbi kehalise triggeri. Midagi natukene “katsutavamat” kui varasemad taipamised, seega ka veidi turvalisema tundega tuli see avastus.
Igatahes,
Dünamo. See on võimalus iseendale toetuda ja mitte oleneda välistest teguritest (st nendest, mida ma vähem ja veel vähem “kontrollin”..või kas üldse? )
Ja mulle meeldib siikohal see sõnum, et keha füüsiline liigutamine on vajalik selleks, et saada valgust, saada soojust, et näha ja et olla võimeline liikuma ilma hirmuta (sest kui hakkab külm, siis hakkavad igasugused ebakindlused sisse hiilima mis suunavad erinevatele komenseerimisvõimalustele) Ilma selleta, on tuli kustus ja ei näe. Istud pimedas. Seal saab ka muidugi minna lõputult edasi, aga koostöös kehaga tundub kuidagi palju turvalisem. Hea on kõndida vaadates taevasse, samal ajal teades, et maapind on ka jalge all. See rõhutab selles suunas, et keha, meel ja hing on kõik võrdselt tähtsad ja oluline on tasakaal nende vahel. Kui ma sellest esmakordselt päriselt aru sain, siis tundsin, kuidas 100 kivi langes turjalt ja kuidas (ma loodan), vähenes märkimisväärselt võimalus, et ma seiklen kuskile pimedasse koopasse ja satun igasuguse tundmatu ohvriks. Nii suur kergendus. Nii suur! Elu eesmärk ei ole ennast Looja juurde mediteerida, vaid käia tööl ja trennis ka, vabalt valitud järjekorras. Vähemalt mina saan nii aru ja mulle see sobib hästi.
Paar hetke hiljem üritab Uku mu seljataga voodikatet kaevata. Ütlen siis nagu ma ikka ütlen: kle ära kaeva siin, see ei ole liivakast. Kas Ukul ka kunagi saabub taipamine, et voodikatet ei saagi kaevata?