Minu teose asukoht on veel teadmata. Leidsin ühe maja, mis võiks sobida, aga kuna on pühade aeg, siis kõik on justkui pausi peal.

Mina käin siiski silmad ringi lahti ja üritan kuulatada, kas mõni asukoht sosistab mulle kõrva, kas jääb see roheline rist veel kuskilt silma?

Vahetult enne uut aastat jalutasime Ukuga mööda Liivalaia tänavat. Jõudnud tunnelini, otsustasin sealt läbi minna, et koeral oleks huvitavam. Mõltesin korraks, et huvitav, kui ammu ma sealt viimati läbi läksin, aga mõttelõng jäi katki ja ma ei jõudnud tookord mingi vastuseni.

Jõudnud teiselt poolt tunnelist välja, võttis mind vastu vanem proua. Või pigem , meid. Peale Uku saabumist mu ellu kõnetavad mind inimesed üsna tihti. Üsna eranditult soovad nad öelda: nii ilus koer! Ja proua ütleski: nii ilus koer! Siis küsis mõned küsimused tema kohta, enam ei mäleta,

mis need olid. Ühtäkki aga suunas proua pilgu üle Liivalaia tee ja enne kui ma jõudsin tema pilgule enda omaga järgi, ütles ta: Issand, see täitsa tühjaks tehtud! Jõudnud oma pilguga proua omale järgi vaatasin pika kortermaja alumise korruse suunas. Aknad olid nii tolmused, et seda oli selgesti näha, kuigi meied lahutas neli autosõidurada ja veel veidi. “Seal oli vist vanasti see Dünamo spordipood,” ütlesin.

Proua meenutas korra ja siis nõustus.

“Kas nendega ebamugav ei ole?” Uuris ta nüüd osutades näpuga mu suu suunas peale seda, kui oli mu breketeid näinud.

“Alguses oli, aga harjusin kiiresti ära,” vastasin.

“Ma lasin kõik tühjaks teha ja proteesid panna,” ütles ta siis ja venitas oma suunurgad üles niiet hambad veidi rohkem nähtavale ilmusid, “mul on ilus naratus”

Nõustusin.

 

Kodu poole jalutades teadsin, et kunagine Dünamo pood on nüüd oluline.