Kõndisime Ukuga mööda Liivalaia tänava paremat poolt kunagise lastestaadioni suunas. Jõudnud tunnelini, otsustasin sealt läbi minna, et koeral põnevam oleks.

Teisel pool tänavat tunnelist väljudes võttis mind vastu uhketes riietes vanem proua, kes kõigepealt jagas kiidusõnu Uku suunal, paitas, küsis küsimusi. Siis järsku osutas käega üle tee: “Issand, see on täitsa tühjaks tehtud!”

Vaatasin proua käele järgi, üritasin meenutada, siis laususin: seal oli enne vist see Dünamo spordipood? Proua mõtles korraks, siis nõustus minuga.

“Ma töötasin miljonäride koristajana, nad viskavad jube palju asju minema, neil on täiesti ükskõik! See oli väga tore töö. Peaksin tagasi minema.”

Kuidas te siis just miljonäride koristajaks saite?

“Lehest kuulutuse peale.” Siis märkas proua mu suus breketeid: “Kas nendega ebamugav ei ole?”

Alguses oli, aga harjusin suht kiiresti ära.

“Ma lasin endal kõik hambad välja võtta ja proteesid asemele panna. Mul on nii ilus naeratus!” ütles proua mulle oma hambaid näidates, millest enamus jäid siiski huulte varju.

On jah, nõustusin.

“Aga noortel on niuksed kihvad suus ja hambad puseriti…”

Hambaarst on ju niivõrd kallis

“Nad pigem pidutsevad, joovad maha selle raha”

“Ühe visiiditasu eest saab päris palju pidu panna,” ütlesin

“Mõtle vaid kui palju selle eest saab liha!” Lausus proua.

Ma liha ei söö, mõtle vaid, palju selle eest saab kapsast, ütlesin.

Proua muidugi kohe uuris põhjust

Selgitasin, et liha söömine teeb mind uimaseks ja ma lihtsalt ei näe sellel enda jaoks vajadust.

Olgu, aga vabandust, et tülitasin, hakkas proua seejärel minekule seadma.

Ei mis, mulle väga meeldis. Head vana aasta lõppu Teile!

Head vana aasta lõppu!