Oleviku seeneniidistik
Avastan aina enam läbi seoste “juhuslikkuse” olematust või kui soovite- olemist vaid laiema konteksti mittenägemisel.
Enne mu meel küll kartis, aga hing lõbutseb kohalolus kogedes kuidas ei ole õiget ega vale, kuidas ei saa valida valesti, kuidas vastused olid paberil juba enne, kui küsimused tekkisid.
Enamus häid asju mu elus on juhtunud, sest ma ei saanud seda, mida ma tahtsin.
Uskusin juba ammu, et vigu pole olemas, sest pidasin vigade ümbermõtestamise tulemust selleks, mis muutis nad olematuks. Pidasin vea õppetunnina nägemist selle olematuks muutmist.
Läbi joonistamise on see konseptsioon saanud aga veelgi sügavama mõõtme, mida ma (veel?) ei oskagi sõnadesse panna ja kahtlen kas midagi niivõrd kogemuspõhist ongi võimalik sõnastada. Ühtegi keelt ei saa ümber tõlkida ilma, et midagi muutuks. See pole kunagi täpselt seesama.
Mulle tundub aina enam, et ainus viis midagi “kontrollida” on läbi pauside võtmise. Kõige potentsiaal on juba aegruumis olemas ja Mina olen see, kes valib, kas peatuda või põhjuse-tagajärje kulgemisse naasta. Kas oodata ja lasta minna või haarata kinni ja vooluga kaasa minna.
Mina otsustan, millal ma markeri paberile asetan. Kas joonistan järjest või ootan veidi ja joonistan siis. Ma ei “oska” joonistada, mistõttu ma ei vali, mida ma joonistan, vaid seda, mis tundega ma joonistan. Istudes vaikuses võib märgata tunnete tulemisi ja minemisi.
Tunnetuslikul teel liikudes ilmuvad, puhkevad õide, avanevad sümbolid, igaühe tähendus tema kogeja silmis.
Räägitu mõistmine vabastas mind täielikult püüdlusest (teiste) kunstiteostest “õigesti”, või üldse, aru saada. Tõlgendus on vaba, sest oma piiritletusest tingituna saan ma reaalsust vaadata vaid iseenda kogemuse tulemusena. Mul ei ole võimalik näha vaadaldavas kellegi teise peegeldust peale enda oma. Suhtluse tulemusena saab minu peegeldusele lisanduda teisigi, aga need ei asenda, vaid laiendavad üksteist.
Oleviku seeneniidistik
Avastan aina enam läbi seoste “juhuslikkuse” olematust või kui soovite- olemist vaid laiema konteksti mittenägemisel.
Enne mu meel küll kartis, aga hing lõbutseb kohalolus kogedes kuidas ei ole õiget ega vale, kuidas ei saa valida valesti, kuidas vastused olid paberil juba enne, kui küsimused tekkisid.
Enamus häid asju mu elus on juhtunud, sest ma ei saanud seda, mida ma tahtsin.
Uskusin juba ammu, et vigu pole olemas, sest pidasin vigade ümbermõtestamise tulemust selleks, mis muutis nad olematuks. Pidasin vea õppetunnina nägemist selle olematuks muutmist.
Läbi joonistamise on see konseptsioon saanud aga veelgi sügavama mõõtme, mida ma (veel?) ei oskagi sõnadesse panna ja kahtlen kas midagi niivõrd kogemuspõhist ongi võimalik sõnastada. Ühtegi keelt ei saa ümber tõlkida ilma, et midagi muutuks. See pole kunagi täpselt seesama.
Mulle tundub aina enam, et ainus viis midagi “kontrollida” on läbi pauside võtmise. Kõige potentsiaal on juba aegruumis olemas ja Mina olen see, kes valib, kas peatuda või põhjuse-tagajärje kulgemisse naasta. Kas oodata ja lasta minna või haarata kinni ja vooluga kaasa minna.
Mina otsustan, millal ma markeri paberile asetan. Kas joonistan järjest või ootan veidi ja joonistan siis. Ma ei “oska” joonistada, mistõttu ma ei vali, mida ma joonistan, vaid seda, mis tundega ma joonistan. Istudes vaikuses võib märgata tunnete tulemisi ja minemisi.
Tunnetuslikul teel liikudes ilmuvad, puhkevad õide, avanevad sümbolid, igaühe tähendus tema kogeja silmis.
Räägitu mõistmine vabastas mind täielikult püüdlusest (teiste) kunstiteostest “õigesti”, või üldse, aru saada. Tõlgendus on vaba, sest oma piiritletusest tingituna saan ma reaalsust vaadata vaid iseenda kogemuse tulemusena. Mul ei ole võimalik näha vaadaldavas kellegi teise peegeldust peale enda oma. Suhtluse tulemusena saab minu peegeldusele lisanduda teisigi, aga need ei asenda, vaid laiendavad üksteist.
Oleviku seeneniidistik
Avastan aina enam läbi seoste “juhuslikkuse” olematust või kui soovite- olemist vaid laiema konteksti mittenägemisel.
Enne mu meel küll kartis, aga hing lõbutseb kohalolus kogedes kuidas ei ole õiget ega vale, kuidas ei saa valida valesti, kuidas vastused olid paberil juba enne, kui küsimused tekkisid.
Enamus häid asju mu elus on juhtunud, sest ma ei saanud seda, mida ma tahtsin.
Uskusin juba ammu, et vigu pole olemas, sest pidasin vigade ümbermõtestamise tulemust selleks, mis muutis nad olematuks. Pidasin vea õppetunnina nägemist selle olematuks muutmist.
Läbi joonistamise on see konseptsioon saanud aga veelgi sügavama mõõtme, mida ma (veel?) ei oskagi sõnadesse panna ja kahtlen kas midagi niivõrd kogemuspõhist ongi võimalik sõnastada. Ühtegi keelt ei saa ümber tõlkida ilma, et midagi muutuks. See pole kunagi täpselt seesama.
Mulle tundub aina enam, et ainus viis midagi “kontrollida” on läbi pauside võtmise. Kõige potentsiaal on juba aegruumis olemas ja Mina olen see, kes valib, kas peatuda või põhjuse-tagajärje kulgemisse naasta. Kas oodata ja lasta minna või haarata kinni ja vooluga kaasa minna.
Mina otsustan, millal ma markeri paberile asetan. Kas joonistan järjest või ootan veidi ja joonistan siis. Ma ei “oska” joonistada, mistõttu ma ei vali, mida ma joonistan, vaid seda, mis tundega ma joonistan. Istudes vaikuses võib märgata tunnete tulemisi ja minemisi.
Tunnetuslikul teel liikudes ilmuvad, puhkevad õide, avanevad sümbolid, igaühe tähendus tema kogeja silmis.
Räägitu mõistmine vabastas mind täielikult püüdlusest (teiste) kunstiteostest “õigesti”, või üldse, aru saada. Tõlgendus on vaba, sest oma piiritletusest tingituna saan ma reaalsust vaadata vaid iseenda kogemuse tulemusena. Mul ei ole võimalik näha vaadaldavas kellegi teise peegeldust peale enda oma. Suhtluse tulemusena saab minu peegeldusele lisanduda teisigi, aga need ei asenda, vaid laiendavad üksteist.