Oota! Kuhu sa lähed?

Sinna, kuhu süda juhatab

Kas ma võin Sinuga kaasa tulla?

Muidugi. Kuhu sa tahaksid minna, kui sa saaksid minna ükskõik, kuhu?

Kergusesse. Ma soovin minna sinna, kus ma tunnen ennast kergelt. Kas sa tead kus see on?

Juba praegu vesi kannab…

Kannab ja. Ma mõtlen, et .. ma tean…ma tean kuidas saaks kergusesse. Või nu,ma ei tea, sest ma pole seda kunagi kogenud, aga. Ma usun, et ..kui mul oleks omad, kes mind usaldaks ja toetaks, kes elaks mulle kaasa ja oleks õnnelikud lihtsalt seepärast, et mina olen õnnelik. Kes saaks olla minu vastu head, sest neil on endal niivõrd suur armastus elu vastu ja rahulolu ja … avatus.. See kannaks mind. See oleks kergus. Toetus teeks iga retke kergeks. Ma ei tahaks neid, et kuskile põgeneda vaid lihtsalt, et mul oleks see teadmine, et mul on toetus. Sest ma juba tean, et meie järgnev retk pruugib tulla katsumuste rikas.

Võib-olla need omad olekski needsamad omad, kes mul praegu on, aga ilma himruta? Nende hinged? Ma ei tea, kas ma isegi neid usaldaks, ma tunnen hirmu isegi nende ees. Ma ei tea, kas nad on mu omad…

Ma joonistan usaldades, et ilmub see, mida ma vajan.

Soovin tunnetada ühtust, soojust , aksepteerimist, seda, et olen oodatud, seda, et olen ideaalne nii nagu ma olen. Õrnust. Arusaamist, mõistmist. Sidet. Sügavat sidet.

Kas sa usud, et mina saan ka seda kogeda?

Jah