Asetasin oma nimeta sõrme oma vastasolija kägisälku. Märkasin, et mu käe peal on miski, mis meenutab südant. Kuigi nüüd pildi vaadates pole

enam kindel. Mu vastasolija õlanukkide kohal olid suured augud, kohati musta äärega.

Mu käe küljes oli kõige kergem materjl, mis ma kunagi kogenud olen, see kasvas justkui mu kätest välja ja lendles nii ilusti kui ma oma kätt liigutasin.

Lükkasin oma sõrme aina sügavamale kägisälku kuni ehmusin, et äkki teen midagi valesti. Tundsin järsku süütunnet ja seda, et olen kuidagi imelik.

Avastasin, et vastas polnudki kedagi, see olingi mina ise. Kogeja ja kogetav. Ühteaegu polnud enam kõik okei. Mul oli hea ja halb korraga. Ma tahtsin

nutta ja öelda nii palju. Oleksin justkui kägisälgust “tulnud,” vallandus mingi energia, mis oli mulle võõras. Justkui millegi surm sealt, kust ta tuli,

aga samas sünd siia, kuhu ta tuli. Tundsin ennast süüdi, et olen midagi imelikku teinud. Kas mul on midagi viga, kas ma olen friik? Mida see kõik

tähendab? Kõik oli just äsja olnud nii hästi, aga enam ei olnud. Nüüd oli kõik järsku väga imelik ja mitte head mõttes.