Kus ma olen?

 

Olin valus nii kaua elanud, et see oligi minu kodu. Sest ma ei teanudki midagi muud. Näiteks meeldisid mulle kohutavalt sinikad ja maasikad ja ma nii imetlesin neid kui kuskilt sain kas siis kukkudes või kui keegi tegi.  Ükskord kui rattaga sõitsin ja Raadio 2-st Tjuun Inni kuulates EBS-ist möödusin, läks täpselt mu nina all tee paremas servas parkiva auto uks lahti. Sõitsin otse vastu seda ust ja siis lendasin nii suure kaarega, et ma mäletan justkui oleks see Endomondo äpis isegi kajastanud. Sellest lennust sain põlvedele nii suured sinikad, et nende nautimist ja pildistamist jätkus mitmeteks nädalateks. Olin uhke enda üle, et nõnda haiget olin saanud, sinikad tundusid nii hotid mulle ja mulle meeldis see, kuidas nad pidevalt värvi muutsid. Terve selle aja, kui mul sinikad olid, tundsin ennast hästi, et see olengi mina. Kui tervenesin, siis tundus jälle, et midagi on puudu. Et olen jälle ei midagi erilist just nagu varem.

Mulle meeldis kui oli nii valus, et sain pubekana kodust ära joosta, olla kannataja. Tundsin siis, et olen eriti elus, et elu on nii seiklusrikas. Läbi hävitamise oli lihtne jõuda seiklusrikkuseni. Palju kergem kui läbi mõne mõistliku konstruktiivse tegevuse.