Võlumägi
Nutsin terve kojukõndimise tee. Siuke nutuhoog oli peal, millisega ei hooligi, kas keegi näeb või arvab. On vaja nutta, siis nutan. Ehk olin isegi veidi uhke, et ma ei karda enam näidata, kuidas ma ennast tunnen. Koju jõudes ütlesin lõpuks välja, kuidas ma ennast tunnen. Kõik selle, mida olin aastakümneid alla surnud, kõik see, mille ees silmi kinni pigistanud, otsustasin, kõik purskasin järjest välja- kui palju ma olen kannatanud ja kui õnnetult ja üksi ennast tundnud. Ütlesin selle kõik välja ühe suure sõõmuga. Mina, iseendale.
Niikui reaalsus joondus mõistusega, tundsin korraga meeletut kurbust ja meeletut kergendust. Sellele järgnedes tähendasin, et polnudki nagu vahet, et milline see reaalsus on, millest end ühtäkki avastasin, põhiline oli see enneolematu kergustunne. See oli see, mis tundus olevat palju rohkem väärt, kui mistahes visuaalne vorm, sest selle tundega, ma tundsin, on lõpuks võimalik kuskile (kuhu?) hakata edasi minema.
Tundsin, et olen miski, millest jäi maha suur kivihunnik. Kivihunnik, mida pidasin iseendaks. Ja mina olin nüüd midagi uut, midagi palju kergemat. Mis, ei tea, aga igatahes, jalgadega.
Võlumägi
Nutsin terve kojukõndimise tee. Siuke nutuhoog oli peal, millisega ei hooligi, kas keegi näeb või arvab. On vaja nutta, siis nutan. Ehk olin isegi veidi uhke, et ma ei karda enam näidata, kuidas ma ennast tunnen. Koju jõudes ütlesin lõpuks välja, kuidas ma ennast tunnen. Kõik selle, mida olin aastakümneid alla surnud, kõik see, mille ees silmi kinni pigistanud, otsustasin, kõik purskasin järjest välja- kui palju ma olen kannatanud ja kui õnnetult ja üksi ennast tundnud. Ütlesin selle kõik välja ühe suure sõõmuga. Mina, iseendale.
Niikui reaalsus joondus mõistusega, tundsin korraga meeletut kurbust ja meeletut kergendust. Sellele järgnedes tähendasin, et polnudki nagu vahet, et milline see reaalsus on, millest end ühtäkki avastasin, põhiline oli see enneolematu kergustunne. See oli see, mis tundus olevat palju rohkem väärt, kui mistahes visuaalne vorm, sest selle tundega, ma tundsin, on lõpuks võimalik kuskile (kuhu?) hakata edasi minema.
Tundsin, et olen miski, millest jäi maha suur kivihunnik. Kivihunnik, mida pidasin iseendaks. Ja mina olin nüüd midagi uut, midagi palju kergemat. Mis, ei tea, aga igatahes, jalgadega.
Võlumägi
Nutsin terve kojukõndimise tee. Siuke nutuhoog oli peal, millisega ei hooligi, kas keegi näeb või arvab. On vaja nutta, siis nutan. Ehk olin isegi veidi uhke, et ma ei karda enam näidata, kuidas ma ennast tunnen. Koju jõudes ütlesin lõpuks välja, kuidas ma ennast tunnen. Kõik selle, mida olin aastakümneid alla surnud, kõik see, mille ees silmi kinni pigistanud, otsustasin, kõik purskasin järjest välja- kui palju ma olen kannatanud ja kui õnnetult ja üksi ennast tundnud. Ütlesin selle kõik välja ühe suure sõõmuga. Mina, iseendale.
Niikui reaalsus joondus mõistusega, tundsin korraga meeletut kurbust ja meeletut kergendust. Sellele järgnedes tähendasin, et polnudki nagu vahet, et milline see reaalsus on, millest end ühtäkki avastasin, põhiline oli see enneolematu kergustunne. See oli see, mis tundus olevat palju rohkem väärt, kui mistahes visuaalne vorm, sest selle tundega, ma tundsin, on lõpuks võimalik kuskile (kuhu?) hakata edasi minema.
Tundsin, et olen miski, millest jäi maha suur kivihunnik. Kivihunnik, mida pidasin iseendaks. Ja mina olin nüüd midagi uut, midagi palju kergemat. Mis, ei tea, aga igatahes, jalgadega.