20.12

Läksin hommikul koeraga jalutama. Kell oli 7 läbi, aga kaugeltki veel mitte kaheksa. Oli soe. See absurdne ilm, mille tulemusena viimased kaks päeva iga kord koju jõudes tekkis kange tahtmine saata kellelegi sõnum: “käisin väljas ja jäin püsti,” oli ära sulanud. Lisaks oli Uku jalg oli tänaseks paranenud.

Otsustasime minna Hirve parki. Pargis oli hommikul pimedas nii müstiline, et tekkis suur õnnetunne elusolemise üle. Sisenenud okupatsiooni muuseumi juurest, suundusime pargi väljakäigu suunas, mis on Paldiski maantee poolses otsas. Kaugelt hakkasid paistma trepid ja nende peal tume kuju. Kuju ei liigutanud. Skulptuur? Otsisin silmadega ringi, leidsin eespool veel ühe kiviskulptuuri, mistõttu pidasin tõenäolisemaks, et trepil ongi skulptuur.

Lootsin, et ei hakka liigutama, kartsin, et ehmun, kui hakkab. Ei meeldi üldse see tunne, kuidas süda paigast ära läheb. Samas arvestasin, et võib liigutada. Lähedale jõudes märkasin, et parempoolne jalg liigutaski, tegi nagu harjutusi vaikselt. Möödusin tumedast kujust ning vaatasin tagasi, vanem härra vaatas mulle vastu. Üleni must, vaid nägu oli valge.

Mõtlesin, et te olete skulptuur, ütlesin.

Ma olengi skulptuur, vastas mees “Florenciuse David”

Olin nii kummastnud asjaolust, et olin järsku sattunud kuskile David Lynchi transentaalse meditatsiooni ilmingusse ja ütlesin: head päeva Teile.

Liikusime koeraga edasi ja siis tekkis kahetsus, oleks ikkagi tahtnud teada, mida ta mõtles sellega. Mõtlesingi tagasi pöörata, aga mees oli ise juba mulle peaaegu järgi jõudnud.

Te ütlesite, et te olete skulptuur

“Jah”

Mida te mõtlesite sellega?

“No see oli…nali nagu või nii. Teate Davidit?”

Hm..tegelane piiblist?

“Jah. Florenciuse David, Michelangelo looming. Ei tea?” Küsis ta üllatunult.

Ei ole nii kursis, vastasin. (tundsin süütunnet, soovisin, et saaksin ajas tagasi rännata ja kunstiajaloo tundide sisu vastu huvi tunda)

Lähen kohe koju ja uurin järgi, ütlesin

“Head päeva!”

Head päeva!