Tead..

Jah?

Ma olen veidi väsinud sellest püüdlusest aru saada. Jääb mulje, et kõik katsetused midagi aru saada toovad otsapidi siiasamasse momenti, et vastus ongi seesama hetk. Kas mõistad?

Jah. 

Väsitav on see tagaajamine. Tahaks hoopis mingisugust lugu jutustada ja kuidagi, edasi liikuda nendest eksistentsiaalsetest küsimustest. Mulle tundub, et elu ongi seesama kogemus mis selle kohta uurib. Ja kõik. Et kui banaan küsib, et mis on tõde, siis vastus ongi et banaanina olemine selles hetkes ongi tõde. Aga selleks peab teinekord terve maailma läbi käima, et “teada saada.” Ja see on muidugi lõbus ka. Otsimine ja uurimine, kild killu haaval mõistmine. Lihtsalt.. mõtlesin, et mis lugu ma oskaks jutustada kui see poleks lugu tõe otsimisest.

Armastuslugu. Mitte enda otsimise, vaid endana olemise lugu.