On midagi, mis, tahaks öelda, oleks pidanud juba ammu sündima. Samas, siis ma räägiksin vastu oma aina süvenevale arusaamale, et kõik juhtub täiesti ideaalsel ajal. Selle arusaamaga käib kaasas meelerahu ja olenemata sellest, kas see on “tõsi” või mitte ma tunnen, et sellise suhtumisega eksisteerimine toetab mind rohkem kui see, et uskuda, et elu on kaootiline. Konnale on ehk kaootiline, aga linnule on arusaadav.

Tihtipeale on olnud nii, et tahaks tegeleda ühe asjaga süvenenult, aga on ka niiöelda teised projektid, mis vajavad tähelepanu. Ja hetkel ka, ma tunnen, et mul on siin üks suur sünnitus pooleli. Ma peaks selle ära lõpetama. Näen projekte eraldiseisvalt, sest neid on loogiline näha eraldiseisvalt. Samas sooviks katsetada neid tuua kokku, suhtuda selliselt, et nad on ikkagi kuidagi üks tervik. Et üks ei seisa teisel ees ja et nad eksisteerivad samaaegselt põhjusega. On midagi, mis toimub nende vahel, mis toidab mõlemat ja mitte ei võta ära.

Selle projektiga on väga paradoksaalne probleem- ei julge sünnitada, sest kardan, et sünnitus kestab igavesti. Ei tegele, sest kardan, et läheb lõputult kaua aega. Kerge on kõndida, kui sihtkoht on näha. Kui ta pole näha, siis ei julge astuda, äkki on sihtmärgini veel lõputult keeruliselt läbitavaid kuristikke või mägesid. Hirmuga ehitab väga suuri kujuteldavaid maastikke.

Võtan selle lehekülje siin jälgimaks, dokumenteerimaks selle sünntuse kulgu. Kuidagi ongi selline tunne, et sooviks edasi liikuda joonistusega…big nature baby… midagi sellist. Pöörata sellele kardetud lapsele taaskord tähelepanu, tuues ta siia teiste juurde, tema eest hoolitseda. Ma usun, et on aeg.