(tööpealkiri?) “Guilt Trip”. Eesti keeles veel ei oska öelda. Otsest tõlget ei tahaks.
Seeria koosneb 28-st A3 formaadist joonistusest (marker ja tintekas, 185/200 gsm paber), mis kuuluvadomakorda seeriasse, kus on 30.oktoobri seisuga ~200 joonistust. Antud joonistused tegelevad süütundega, ülejäänud joonistused tegelevad teiste emotsioonidega ( nt. häbi, lein jne)
Üle poolte piltidest on vaadatavad mõlemat pildi, kus pildi ümberpööramisel tähendus muutub vastupidiseks.
Alustasin joonistamisega 13.05.2024 ning lõpetasin seeria praegusel kujul 29.11.2024 (170 päeva)
Kui ma alustasin, siis polnud mul mingit aimu, mis sellest välja kasvab. Kõik läks liikuma peale Oona Doherty tantsuetenduse nägemist EKKM-is, mis puudutas mind nii sügaval tasandil ja andis julgust endale esimest korda täiesti tõeliselt näkku vaadata ja nähtuga leppida. Enne seda olin elanud senise elu teatud eituses, võiks öelda, et minu reaalsus ja seda, mida ma oma peas nägin, ei klappinud. Selle etenduse nägemine, ehk siis võiks öelda, et peaasjalikult tantsijanna julgus olla kole ja kuidas selles koleduses oli mingi ilu, mis oli palju sügavamal tasandil kui ilu, mida ma seni olin kogenud, puudutas ja inspireeris mind niivõrd tugevalt, inspireeris just endaga leppima ja vaatama, et mis see endaga kaasa toob. Alguses ma joonistasin pilte teadmata, mida ma täpselt teen, aga aja möödudes selgus, et olin hakanud süstemaatiliselt tegelema traumade puhastamisega enda süsteemist. Joonistused andsid võimaluse enda alateadvusega koostöö tegemiseks, et erinevate traumaatiliste olukordadega senisest elust silmitsi seista ning nendega leppida. Joonistused õpetavad väga sügaval tasandil seda, kuidas kõik on omavahel seotud, kus iga trauma on tegelikult potentsiaalselt millegi väga ilusa seemneks (juhul kui see läbi töötada), laias plaanis seda, et kogu elu on üks + ja – mäng ning teadvel olles on meil valik neutraalsust hoides seda pealt vaadata selle asemel, et emotsiionde ja draamadega kaasa minna ning traumadel oma elu juhtida lasta.
Hetkel ei ole mul veel teada, kuidas seda materjali kõige parem vormistada oleks. Mu järgmine samm on kõik pildid enda jaoks lahti kirjutada, niimoodi, et lõpuks oleks max 2 A4 lehekülge naraatiivi, mis need ümber jutustab. Selleks töötan ma need ükshaaval läbi.