00
Mida enam ma tegelen vaid sellega, millega ma saan siin ja praegu tegeleda, mõistan ma seda, milline privileeg on elada üksi.
Ma usun, et kõik inimesed liiguvad armastuse suunas ja kui sul ei ole partnerit, siis on võimalus avastada enesearmastus. Leida see, mida ma tegelikult vajan iseendast.
See ei ole olnud kerge. Olen nutnud õhtute viisi üksilduse käes kannatades. Mõistsin, et ka see on kogemus ja siis kogesin täiega.
Kaua aega ei mõistnud ma, kuidas see armastus, mis ma soovin, saaks tulla mu enese seest. Lõpuks, ühel õhtul taipasin, et tühimik, mida tundsin
eneses, oli tingitud vähesest energiast ja sellest, et mul ei olnud armastust anda. Väsitas see pidev uskumus, et see, mida ma vajan, saab tulla vaid “teiselt”, see omakorda hoidis justkui käimas mingit detektorit, mis neelas niivõrd palju energiat just selle tõttu, et polnud
aru saada, millal selle ükskord välja saab lülitada.
Peale seda, kui ma seda taipasin, siis lahustusid üksildushood märkimisväärselt. Mul oli nüüd ühtäkki niivõrd palju energiat keskenduda iseendale.
Aina enam avastan viise, kuidas iseenesele toetuda. Kuidas ma ise olengi nagu mingi sahver või midagi. Ma poleks seda sahvrit iseendas avastanud, kui oleks olnud kogu aeg keegi teine, kes varustab.
Olen hakanud nägema üksiolemist kui privileegi ja mõistma milline vabadus see on. Milline turvatunne, et kodus on alati minu ja Uku energia. Kõik on nii nagu ma olen asetanud. Ja ma aina enam mõistan
iseenda olemust, sest ei pea tegelema kellegi teisega.
Iga uus hoidis sahvris annab juurde rahumeelsust ja selle läbi aina enam aega märgata kõike seda, mis on olemas, selle asemel, et igatseda seda, mida ei suuda kohe näha.
Tõepoolest paistab aina enam tõsi olevat see, et kõik mida me vajame, on tegelikult olemas kui näha oma “vajaduste” pealiskaudsetest põhjustest sügavamale.
Näiteks avastasin, et füüsilise läheduse vajadus oli tegelikult vajadus ennast oma kehas hästi tunda. Ja trenni tehes saab see täidetud. Regulaarselt trenni tehes
ei ole mingisugust üksilduse tunnet tundnud, tunnen ennast juba niigi hästi.
Mida enam ma tegelen vaid sellega, millega ma saan siin ja praegu tegeleda, mõistan ma seda, milline privileeg on elada üksi.
Ma usun, et kõik inimesed liiguvad armastuse suunas ja kui sul ei ole partnerit, siis on võimalus avastada enesearmastus. Leida see, mida ma tegelikult vajan iseendast.
See ei ole olnud kerge. Olen nutnud õhtute viisi üksilduse käes kannatades. Mõistsin, et ka see on kogemus ja siis kogesin täiega.
Kaua aega ei mõistnud ma, kuidas see armastus, mis ma soovin, saaks tulla mu enese seest. Lõpuks, ühel õhtul taipasin, et tühimik, mida tundsin
eneses, oli tingitud vähesest energiast ja sellest, et mul ei olnud armastust anda. Väsitas see pidev uskumus, et see, mida ma vajan, saab tulla vaid “teiselt”, see omakorda hoidis justkui käimas mingit detektorit, mis neelas niivõrd palju energiat just selle tõttu, et polnud
aru saada, millal selle ükskord välja saab lülitada.
Peale seda, kui ma seda taipasin, siis lahustusid üksildushood märkimisväärselt. Mul oli nüüd ühtäkki niivõrd palju energiat keskenduda iseendale.
Aina enam avastan viise, kuidas iseenesele toetuda. Kuidas ma ise olengi nagu mingi sahver või midagi. Ma poleks seda sahvrit iseendas avastanud, kui oleks olnud kogu aeg keegi teine, kes varustab.
Olen hakanud nägema üksiolemist kui privileegi ja mõistma milline vabadus see on. Milline turvatunne, et kodus on alati minu ja Uku energia. Kõik on nii nagu ma olen asetanud. Ja ma aina enam mõistan
iseenda olemust, sest ei pea tegelema kellegi teisega.
Iga uus hoidis sahvris annab juurde rahumeelsust ja selle läbi aina enam aega märgata kõike seda, mis on olemas, selle asemel, et igatseda seda, mida ei suuda kohe näha.
Tõepoolest paistab aina enam tõsi olevat see, et kõik mida me vajame, on tegelikult olemas kui näha oma “vajaduste” pealiskaudsetest põhjustest sügavamale.
Näiteks avastasin, et füüsilise läheduse vajadus oli tegelikult vajadus ennast oma kehas hästi tunda. Ja trenni tehes saab see täidetud. Regulaarselt trenni tehes
ei ole mingisugust üksilduse tunnet tundnud, tunnen ennast juba niigi hästi.
Mida enam ma tegelen vaid sellega, millega ma saan siin ja praegu tegeleda, mõistan ma seda, milline privileeg on elada üksi.
Ma usun, et kõik inimesed liiguvad armastuse suunas ja kui sul ei ole partnerit, siis on võimalus avastada enesearmastus. Leida see, mida ma tegelikult vajan iseendast.
See ei ole olnud kerge. Olen nutnud õhtute viisi üksilduse käes kannatades. Mõistsin, et ka see on kogemus ja siis kogesin täiega.
Kaua aega ei mõistnud ma, kuidas see armastus, mis ma soovin, saaks tulla mu enese seest. Lõpuks, ühel õhtul taipasin, et tühimik, mida tundsin
eneses, oli tingitud vähesest energiast ja sellest, et mul ei olnud armastust anda. Väsitas see pidev uskumus, et see, mida ma vajan, saab tulla vaid “teiselt”, see omakorda hoidis justkui käimas mingit detektorit, mis neelas niivõrd palju energiat just selle tõttu, et polnud
aru saada, millal selle ükskord välja saab lülitada.
Peale seda, kui ma seda taipasin, siis lahustusid üksildushood märkimisväärselt. Mul oli nüüd ühtäkki niivõrd palju energiat keskenduda iseendale.
Aina enam avastan viise, kuidas iseenesele toetuda. Kuidas ma ise olengi nagu mingi sahver või midagi. Ma poleks seda sahvrit iseendas avastanud, kui oleks olnud kogu aeg keegi teine, kes varustab.
Olen hakanud nägema üksiolemist kui privileegi ja mõistma milline vabadus see on. Milline turvatunne, et kodus on alati minu ja Uku energia. Kõik on nii nagu ma olen asetanud. Ja ma aina enam mõistan
iseenda olemust, sest ei pea tegelema kellegi teisega.
Iga uus hoidis sahvris annab juurde rahumeelsust ja selle läbi aina enam aega märgata kõike seda, mis on olemas, selle asemel, et igatseda seda, mida ei suuda kohe näha.
Tõepoolest paistab aina enam tõsi olevat see, et kõik mida me vajame, on tegelikult olemas kui näha oma “vajaduste” pealiskaudsetest põhjustest sügavamale.
Näiteks avastasin, et füüsilise läheduse vajadus oli tegelikult vajadus ennast oma kehas hästi tunda. Ja trenni tehes saab see täidetud. Regulaarselt trenni tehes
ei ole mingisugust üksilduse tunnet tundnud, tunnen ennast juba niigi hästi.