Ma tunnen ennast niivõrd nõrgana. Et ma endiselt tunnen teinekord, et alkoholil on mulle midagi anda. Et joobes seisundis on kuidagi tore mingisugust erilist moodi mis muidu ei ole võimalik.

Ma istusin täna voodi serval ja mõtlesin et kui suhe alkoholiga oleks mingi programm, siis ma oleksin nõus selle ära kustutama. Kustutaksin ära oma kasutaja. Nagu ma kustutasin ära Facebooki…ja läinud ta oligi kõikide vestluste ja pildimaterjalidega, ma ei jätnud midagi alles. Ma pole midagi taga igatsenud.

Öösel ma tundsin, et ma tahaks ära põgeneda enda eest. Tahaks minna kuskile kaugele, loodusesse. Tahaks telefoninumbri ära vahetada, tahaks…niiöelda maa alla vajuda. Nii halb oli enda pärast.

Ma tunnen, et eile oleks vabalt võinud mitte juua, nii suvalt tuli see otsus. Oleks samahästi võinud ehk trenni minna. Ja siis jõime veini ja ei olnud üldse lõbus. Jutt läks selle peale kuidas ma nii sooviks õppida  selgeks, kuidas teha netis pood ja oma asju müüa, üldse kuidas kunstnikud saaks teha seda, et raha teenida. E pidevalt kuidagi vastandus mulle millegipärast, pidevalt ütles “ma tahan sulle vastu vaielda” ja et ma peaks rääkima nendest asjadest, kui olen toimivad viisid jne. Ma ei tea, mis tal hakkas või miks minule üldse oli vaja kuidagi vastandada… siiamaani ei saa aru. Siis olin ka segaduses. Ilmselt oli mingi möödarääkimine. Tulin ära, ta isegi ütles, et jääksime Ukuga sinna, aga ma ei tahtnud, tüütu oli. Ostsin pudeli veini veel endale ja tulin koju. Kirjutasin H-le ja küsisn, et ega tal midagi head pole. Jep, nii madalala langesin. Kui joon siis ikka hea meelega teeks ka midagi. Ta õnneks ei saanud kohtuda ja ka kirjutas mulle et tal pole midagi. Tunnen süütunnet, et ainult võtan temaga ühendust, kui purjus olen, muidu ei ole soovi suhelda. Ta võiks sellest aru saada ja mind ära blokkida. Ma ise teeks seda. Loobuks sellise inimesega suhtlemast. Peale paari lonksu veini joomist jäin magama. Ärkasin öösel pidevalt. Nägin unes, et ütlesin A-le et ta on “bad seed,” ütlesin seda talle kuidagi nii resoluutselt, olin jõulisem temast. Ema oli helistanud hommikul väga vara, helistasin tagasi, ta ütles et tal on väga paha olla ja kas peaks kutsuma kiirabi. Ma ütlesin,et muidugi kutsu. Palun. Kallasin terve pudeli veini kraanikausist alla. Millal see lõppeb?

Ilmselt oli mul mingi huvi ka, et kui ma olen tarvitanud, siis mida ma siia saan luua. Sest mul on veendumus, et pohmas peaga tehtul ei ole mingit väärtust, kvaliteeti. Ehk siis, minul pole mingit väärtust ja seega ka minu loomingul mitte. Aga kui tõeliselt see “probleem” võtta omaks ja siin edasi liikuda…kuhu ma jõuan?