Konteiner 1
Ma olen üritanud alati oma elevuse suunas liikuda ja see on hetkel minu jaoks kõige elevusttekitavam koht Tartus.
Mis selles nii kutsuvat on?
Lihtsus, müstika. See, et mingisugune üks aken või ekraan, kus midagi toimub, kus kõik kokku tuleb. Nagu ka enne mainisin, siis hetkel tunnen, et olen nii laiali. Tahaks olla Tartus ja seda projekti edasi arendada, aga samas ma peaks jälle sõitma Tallinna, sest seal on nii palju kõike seda, mis vajab lõpetamist. Mul on mingi hirm, et kuni ma ei korja ennast Tallinnast kokku, siis ei saa siin ka lihtsasti edasi liikuda, aga samas ma tahan olla siin ja siin tegutseda. Siuke aju rebenemise tunne on, et ratsionaalsus kisub ühes suunas ja loomingulisus kisub teises suunas. On vaja need kuidagi kokku tuua. Äkki siis saangi seda kuidagi siin teha, taaskord liikuda kogemusse, kus kõik on üks ja kõik on seotud ja midagi ei ole halvasti, kõik on mingi terviku koostisosad ja on ju tegelikult ülekohtune mõelda, et mingid osad on halvad, neist on vaja loobuda, mis ei tähenda, et ei võiks loobuda, aga oluline on mitte näha asju halvana, ma arvan.
Võib-olla see konteiner ongi siin seda sümboliseerimas, et tuua kõik ühele aknale kokku, kõik enda osad integreerida. Tuua kõik näitlejad ühte etendusse.
Ilmselt oligi asi selles, et mulle tundus, et see UIT festivali projekt saab olla vaid kuidagi välja sõelutud paljust muust, sest mul on olnud mingi ähmane arusaam, mis see peaks olema. Aga võib-olla ma peaks sellest arusaamast täiesti lahti laskma? Võib-olla ma peaks ümber mõtestama selle, mis projekt see on. Võib-olla peaks see olema hoopis raamat loomingulisest protsessist mingi ajaperioodi vältel. See võtab mingi pinge maha ja avab kõik võimalused. Mis on ju see, mida ma soovingi. Ma pean usaldama, et kõik lõpuks toimib kuidagi festivali kontekstis.
Ma vaatan seda pilti ja näen, et see ongi kuidagi nii ilusalt illutreeriv, et mis tähendab olla inimene. Et ma koosnen nii paljudest asjadest, st minu harjumused, projektid, mida ma söön, kellega ma läbi käin jne jne ja kõigest sellest tuleb kokku midagi, mida on näha sellest ühest aknast. Ja vaatepilt muutub vastavalt sellele, kuidas ma iseennast muudan.
Mina, inimene, olengi nagu vaatemäng kus kõik kokku tuleb ja see kõik on väga müstiline, sest kunagi ei tea, et mis hakkab juhtuma, kui mingi konteiner tühjaks teha ja sinna asemele midagi muud panna.
Tunnen ärevust (räägi ärevus lahti)
Ma olen üritanud alati oma elevuse suunas liikuda ja see on hetkel minu jaoks kõige elevusttekitavam koht Tartus.
Mis selles nii kutsuvat on?
Lihtsus, müstika. See, et mingisugune üks aken või ekraan, kus midagi toimub, kus kõik kokku tuleb. Nagu ka enne mainisin, siis hetkel tunnen, et olen nii laiali. Tahaks olla Tartus ja seda projekti edasi arendada, aga samas ma peaks jälle sõitma Tallinna, sest seal on nii palju kõike seda, mis vajab lõpetamist. Mul on mingi hirm, et kuni ma ei korja ennast Tallinnast kokku, siis ei saa siin ka lihtsasti edasi liikuda, aga samas ma tahan olla siin ja siin tegutseda. Siuke aju rebenemise tunne on, et ratsionaalsus kisub ühes suunas ja loomingulisus kisub teises suunas. On vaja need kuidagi kokku tuua. Äkki siis saangi seda kuidagi siin teha, taaskord liikuda kogemusse, kus kõik on üks ja kõik on seotud ja midagi ei ole halvasti, kõik on mingi terviku koostisosad ja on ju tegelikult ülekohtune mõelda, et mingid osad on halvad, neist on vaja loobuda, mis ei tähenda, et ei võiks loobuda, aga oluline on mitte näha asju halvana, ma arvan.
Võib-olla see konteiner ongi siin seda sümboliseerimas, et tuua kõik ühele aknale kokku, kõik enda osad integreerida. Tuua kõik näitlejad ühte etendusse.
Ilmselt oligi asi selles, et mulle tundus, et see UIT festivali projekt saab olla vaid kuidagi välja sõelutud paljust muust, sest mul on olnud mingi ähmane arusaam, mis see peaks olema. Aga võib-olla ma peaks sellest arusaamast täiesti lahti laskma? Võib-olla ma peaks ümber mõtestama selle, mis projekt see on. Võib-olla peaks see olema hoopis raamat loomingulisest protsessist mingi ajaperioodi vältel. See võtab mingi pinge maha ja avab kõik võimalused. Mis on ju see, mida ma soovingi. Ma pean usaldama, et kõik lõpuks toimib kuidagi festivali kontekstis.
Ma vaatan seda pilti ja näen, et see ongi kuidagi nii ilusalt illutreeriv, et mis tähendab olla inimene. Et ma koosnen nii paljudest asjadest, st minu harjumused, projektid, mida ma söön, kellega ma läbi käin jne jne ja kõigest sellest tuleb kokku midagi, mida on näha sellest ühest aknast. Ja vaatepilt muutub vastavalt sellele, kuidas ma iseennast muudan.
Mina, inimene, olengi nagu vaatemäng kus kõik kokku tuleb ja see kõik on väga müstiline, sest kunagi ei tea, et mis hakkab juhtuma, kui mingi konteiner tühjaks teha ja sinna asemele midagi muud panna.
Tunnen ärevust (räägi ärevus lahti)
Konteiner 1
Ma olen üritanud alati oma elevuse suunas liikuda ja see on hetkel minu jaoks kõige elevusttekitavam koht Tartus.
Mis selles nii kutsuvat on?
Lihtsus, müstika. See, et mingisugune üks aken või ekraan, kus midagi toimub, kus kõik kokku tuleb. Nagu ka enne mainisin, siis hetkel tunnen, et olen nii laiali. Tahaks olla Tartus ja seda projekti edasi arendada, aga samas ma peaks jälle sõitma Tallinna, sest seal on nii palju kõike seda, mis vajab lõpetamist. Mul on mingi hirm, et kuni ma ei korja ennast Tallinnast kokku, siis ei saa siin ka lihtsasti edasi liikuda, aga samas ma tahan olla siin ja siin tegutseda. Siuke aju rebenemise tunne on, et ratsionaalsus kisub ühes suunas ja loomingulisus kisub teises suunas. On vaja need kuidagi kokku tuua. Äkki siis saangi seda kuidagi siin teha, taaskord liikuda kogemusse, kus kõik on üks ja kõik on seotud ja midagi ei ole halvasti, kõik on mingi terviku koostisosad ja on ju tegelikult ülekohtune mõelda, et mingid osad on halvad, neist on vaja loobuda, mis ei tähenda, et ei võiks loobuda, aga oluline on mitte näha asju halvana, ma arvan.
Võib-olla see konteiner ongi siin seda sümboliseerimas, et tuua kõik ühele aknale kokku, kõik enda osad integreerida. Tuua kõik näitlejad ühte etendusse.
Ilmselt oligi asi selles, et mulle tundus, et see UIT festivali projekt saab olla vaid kuidagi välja sõelutud paljust muust, sest mul on olnud mingi ähmane arusaam, mis see peaks olema. Aga võib-olla ma peaks sellest arusaamast täiesti lahti laskma? Võib-olla ma peaks ümber mõtestama selle, mis projekt see on. Võib-olla peaks see olema hoopis raamat loomingulisest protsessist mingi ajaperioodi vältel. See võtab mingi pinge maha ja avab kõik võimalused. Mis on ju see, mida ma soovingi. Ma pean usaldama, et kõik lõpuks toimib kuidagi festivali kontekstis.
Ma vaatan seda pilti ja näen, et see ongi kuidagi nii ilusalt illutreeriv, et mis tähendab olla inimene. Et ma koosnen nii paljudest asjadest, st minu harjumused, projektid, mida ma söön, kellega ma läbi käin jne jne ja kõigest sellest tuleb kokku midagi, mida on näha sellest ühest aknast. Ja vaatepilt muutub vastavalt sellele, kuidas ma iseennast muudan.
Mina, inimene, olengi nagu vaatemäng kus kõik kokku tuleb ja see kõik on väga müstiline, sest kunagi ei tea, et mis hakkab juhtuma, kui mingi konteiner tühjaks teha ja sinna asemele midagi muud panna.
Tunnen ärevust (räägi ärevus lahti)