Kuidas Sa ennast tunned?

Ärevalt. Tegelikult naljakas, kui ma vaatan seda kunstiteost, siis see nii täpselt illustreerib seda, kuidas ma ennast tunnen.

Ma tunnen justkui kõike on nii palju, nii palju asju, mis vajavad tegemist. Niidid, mis tõmbavad igas suunas. Rongid, mis juba on hakanud sõitma igas suunas ja ma jään neist kõigist maha, samas ei saagi ma ju hargneda ja kõigile jõuda, aga tunne on selline, et peaks jõudma. Et ma muidu jälle magan igasuguseid võimalusi maha. Mul on taaskord see tunne, et olen kogu aeg ühe sammu võrra maas sellest, kes ma sooviks olla. Võib-olla see ongi mu mõistus, mis kogu aeg kiirustab, mis kunagi ei paista ütlevat, et praegu siin ongi see kõige õigem koht. Kogu aeg on kiire. Tahaks öelda, et aega pole justkui see oleks probleem, aga paradoksaalselt mõistan, et just aja olemasolu on probleem. Oleks hea, kui seda poleks. Oleks hea olla jätkuvalt selles teadmises, et aega pole, seega ka kiiret ei ole. Tuleb lihtsalt teha üks samm teise järel alustades sellest, mis tundub kõige olulisem.

Ja mis see järgmine samm võiks olla?

Avaldus. Ma nägin ühte workshoppi, kus ma väga tahaks osaleda. Aga taaskord, mul on ärevus, et ma ei oska motivatsioonikirja kirjutada ja ärevus, et ma nagunii ei saa.

Ja miks sa juba eos arvad, et sa ei saa?

Mineviku tõttu. Sest mu mõistus on nagu mingi kihlveo kontor mis ennustab selle põhjal, mis on olnud ja sellest lähtuvalt annab mingi eriliselt madala õnnestumisprotsendi mulle. Ja kuna mind on nii palju mitte valitud ja see iga kord on ikkagi…ikkagi see teeb haiget. Siis võib-olla tuleneb ärevus sellest hirmust seda taaskord kogeda. Taaskord vaadata lootusega mingi ukse suunas ilma, et see avaneks. Endast on nagu kahju kuidagi. Sest alati nii palju hoolt ja armastust läheb mingi … väljasirutusega kaasa. Ja siis taaskord…keegi ei siruta vastu. Maailmad ei klapi. Lootus seisneb alati selles,et keegi tunneb ära sinus oma, ütleb sulle jah, ja siis koos saab tunda ühtsust ja liikuda edasi palju võimsama energiaga, kui üksi.  Ma ise näen pidevalt igal pool võimalusi (koostööks), aga mulle tundub, et minu suunal nähakse neid vähem. Et pole sedasama elevust, mis minul. Ja kuigi ma tean, et asi pole minus, siis eks ma ikka kipun end halvasti tundma, tundma väärtusetuna ja märkamatuna. Et ma pole piisavalt huvitav. Jusiis on seda veel ja veel vaja millegipärast läbi elada. Jusiis ma pole veel oma hinge kõige sügavamas sopis mõistnud, et see pole tõde. Jusiis ma usun, et see on tõsi. Öeldakse, et reaalsus peegeldab tagasi enda uskumusi. Ja nii ongi. Enamus korrad kui ma vaatan peeglisse, siis ma tunnen, et ma ei ole piisav. Kaugel sellest. Ma tahaks niiväga tunda rohkem seda endale meeldimist. Võib-olla kui peegleid ei eksiteeriks, siis see oleks võimalik. Aga kui peegleid poleks, siis poleks ka suhtlust. Ja kas mitte vaid läbi suhtluse pole võimalik edasi jõuda? Kas mitte vaid läbi suhtluse maailm ei avane? Ilma selleta ei oleks seiklust ka. Kumba siis valida? Kas mitte suhelda ja olla hingerahus või suhelda ja kogeda kõike muud peale hingerahu?

Võib-olla on peegli loomuses näidata puudulikkust, sest peegel ei ole kunagi täpselt mina ise? Sest ainult mina olen mina ise ja järelikult kõik muu mida ma näen on alati natuke teistmoodi, minu võrra vähem?