Jõudsin siia. Mihkel ütles, et tuleb kohe, et ma võin seni aias ringi jalutada.

Tunnen ärevust (tegele ärevusega).

Kõnnin aias ringi ning minu pilku püüab kunstiteos maja fassaadil. Jään seda silmitsema.

Mihkel ilmub mu kõrvale: “Siin elas skulptor Juhan Paberit. Ta ei olnud kõige positiivsem inimene. Seetõttu panime meie teosele uue nime: “Naised saunas”

“Mis selle originaalnimi on?”‘

“Lein”

“Kas see naine on surnud?”

“Jah”

“Minu vanaema suri üksinda kõledas haiglas. See naine siin on kuue teise naise käte vahel. Mulle tundub see väga ilus viis surra…ja surm on ju ka alati millegi uue algus.”

“Kas lähme vaatame aias ringi, ” küsib Mihkel.