Kas sa usud, et on asju, millest ei peaks rääkima?
Aga mis on need asjad, millest ei peaks rääkima?
Ma arvan, et rääkima peaks veel eriti, kui on hirm rääkida. Elu ju võiks olla selline, et ei ole hirmu üldse millegi ees. Kõik hirmud tuleks välja rääkida ja oma teele saata.
Aina enam ma saan aru, kuidas looming niivõrd kompromissitult peegeldab inimese arusaama maailmast. Ja see on nii naljakas lause, sest selles lauses pole justkui mitte midagi revolutsioonilist, aga samas, see, kuidas ma selle peale tulin ja mida ma selle all mõtlen on minujaoks midagi täiesti värsket.
Aga ehk ongi värskus hea sõna. Arusaam on värske ja ..selge. Mitte kuidagi pilvine ja tinglik, pole justkui aga-sid.
Mulle tundub, et kõik uued teadasaamised ei saa muudmoodi kui ilmuda ja saada osaks joonistatavast pildist. See on nagu mingi automaatne uuendus mis tekib ilma, et peaks üldse selle peale mõtlema. Ükshetk sa lihtsalt tead kuidagi.. tunde järgi kuidas miski käib. Mingid asjad järsku toimivad, mis enne nägid imelikud välja, millest enne aru ei saanud, sest polnud vajalikke seoseid, kogemusi. Ja võib-olla nüüd ongi nii,et ma joonistan varju kuskile, mitte seetõttu, et selle olemasolu on tolles kohas loogiline, vaid seetõttu, et ma tunnen, et see on seal. Siin on väga suur erinevus. Kas ma joonistan mõistuse või hingega. Need on kaks täiesti erinevat tööriista.
Mõistuse jaoks vist ongi ime lihtsalt miski, mis on loogikamaatriksist väljaspool. Ta ei saa minna niikaugele, kus oleks võimalik sellest aru saada, sest tal lihtsalt pole piisavaid vahendeid selle jaoks. See on omakorda minuarust piisav loogika, mis võikski loobuda seetõttu püüdlusest aru saada. Ja ehk selliselt loobudes hakkaks aina enam juhtuma ka imesid. Kui ise oleks ime, siis ka ei tahaks väga minna kellegi juurde, kes mind tahab tükkideks lahti võtta. Pane ära oma mobla ja naudi etendust 🙂
Võib-olla imed juhtuvadki siis, kui anname elule võimaluse olla midagi muud, kui see, milleks me teda oleme pidanud. Kui anname natukene järele sellest, mis on meile seni andnud kindlustunde läbi selle, et arvame end midagi teadvat?
Võib-olla, kui öelda välja MA EI TEA, siis saabki näha kõike seda, mida enne ei näinud, sest kogu aeg oli püüdlus leida seletusi ja tõestusi ja pilk langes ainult nendele niiöelda seletatavatele, turvalistele.
Kas ma tean, kuhu see pilt liigub? Ma ei tea. Olen tähendanud, et iga kord, kui ma olen arvanud end teadvat, on juhtunud midagi hoopis muud. Kui igav ja mõttetu oleks elu, kui teaks ette, mis saab.
Siinkohal aga saab ehk aimu, miks on inimestel nii palju kannatusi. Sest öeldakse- ma tean küll. Sellele järgneb hoopis teistsugune reaalsus, mida siis eiratakse ja elatakse edasi illusioonis, kus mängivad luubi peal need oma arvatavad teadmised, samal ajal kui reaalsus on hoopis midagi muud. Ja siis ükshetk ongi inimene nagu kanjonis kuskil. Ühel pool reaalsus ja teisel pool illusioon, neid lahutamas aina suurem tühimik, teadmatus, hirm.
Ja tegelikuilt ega teadmises ei olegi midagi halba, lihtsalt.. süsteemi uuendustega on kasulik kaasa minna. Marika Agu ütles möödund aasta märtsis niivõrd ilusa lause: “Mina avastasin hiljuti, et oma meelt võib muuta.” Jagatud taipamine, mis teeb minu sees tänase päevani kõikehõlmavat revolutsiooni.
Kas sa usud, et on asju, millest ei peaks rääkima?
Aga mis on need asjad, millest ei peaks rääkima?
Ma arvan, et rääkima peaks veel eriti, kui on hirm rääkida. Elu ju võiks olla selline, et ei ole hirmu üldse millegi ees. Kõik hirmud tuleks välja rääkida ja oma teele saata.
Aina enam ma saan aru, kuidas looming niivõrd kompromissitult peegeldab inimese arusaama maailmast. Ja see on nii naljakas lause, sest selles lauses pole justkui mitte midagi revolutsioonilist, aga samas, see, kuidas ma selle peale tulin ja mida ma selle all mõtlen on minujaoks midagi täiesti värsket.
Aga ehk ongi värskus hea sõna. Arusaam on värske ja ..selge. Mitte kuidagi pilvine ja tinglik, pole justkui aga-sid.
Mulle tundub, et kõik uued teadasaamised ei saa muudmoodi kui ilmuda ja saada osaks joonistatavast pildist. See on nagu mingi automaatne uuendus mis tekib ilma, et peaks üldse selle peale mõtlema. Ükshetk sa lihtsalt tead kuidagi.. tunde järgi kuidas miski käib. Mingid asjad järsku toimivad, mis enne nägid imelikud välja, millest enne aru ei saanud, sest polnud vajalikke seoseid, kogemusi. Ja võib-olla nüüd ongi nii,et ma joonistan varju kuskile, mitte seetõttu, et selle olemasolu on tolles kohas loogiline, vaid seetõttu, et ma tunnen, et see on seal. Siin on väga suur erinevus. Kas ma joonistan mõistuse või hingega. Need on kaks täiesti erinevat tööriista.
Mõistuse jaoks vist ongi ime lihtsalt miski, mis on loogikamaatriksist väljaspool. Ta ei saa minna niikaugele, kus oleks võimalik sellest aru saada, sest tal lihtsalt pole piisavaid vahendeid selle jaoks. See on omakorda minuarust piisav loogika, mis võikski loobuda seetõttu püüdlusest aru saada. Ja ehk selliselt loobudes hakkaks aina enam juhtuma ka imesid. Kui ise oleks ime, siis ka ei tahaks väga minna kellegi juurde, kes mind tahab tükkideks lahti võtta. Pane ära oma mobla ja naudi etendust 🙂
Võib-olla imed juhtuvadki siis, kui anname elule võimaluse olla midagi muud, kui see, milleks me teda oleme pidanud. Kui anname natukene järele sellest, mis on meile seni andnud kindlustunde läbi selle, et arvame end midagi teadvat?
Võib-olla, kui öelda välja MA EI TEA, siis saabki näha kõike seda, mida enne ei näinud, sest kogu aeg oli püüdlus leida seletusi ja tõestusi ja pilk langes ainult nendele niiöelda seletatavatele, turvalistele.
Kas ma tean, kuhu see pilt liigub? Ma ei tea. Olen tähendanud, et iga kord, kui ma olen arvanud end teadvat, on juhtunud midagi hoopis muud. Kui igav ja mõttetu oleks elu, kui teaks ette, mis saab.
Siinkohal aga saab ehk aimu, miks on inimestel nii palju kannatusi. Sest öeldakse- ma tean küll. Sellele järgneb hoopis teistsugune reaalsus, mida siis eiratakse ja elatakse edasi illusioonis, kus mängivad luubi peal need oma arvatavad teadmised, samal ajal kui reaalsus on hoopis midagi muud. Ja siis ükshetk ongi inimene nagu kanjonis kuskil. Ühel pool reaalsus ja teisel pool illusioon, neid lahutamas aina suurem tühimik, teadmatus, hirm.
Ja tegelikuilt ega teadmises ei olegi midagi halba, lihtsalt.. süsteemi uuendustega on kasulik kaasa minna. Marika Agu ütles möödund aasta märtsis niivõrd ilusa lause: “Mina avastasin hiljuti, et oma meelt võib muuta.” Jagatud taipamine, mis teeb minu sees tänase päevani kõikehõlmavat revolutsiooni.
Kas sa usud, et on asju, millest ei peaks rääkima?
Aga mis on need asjad, millest ei peaks rääkima?
Ma arvan, et rääkima peaks veel eriti, kui on hirm rääkida. Elu ju võiks olla selline, et ei ole hirmu üldse millegi ees. Kõik hirmud tuleks välja rääkida ja oma teele saata.
Aina enam ma saan aru, kuidas looming niivõrd kompromissitult peegeldab inimese arusaama maailmast. Ja see on nii naljakas lause, sest selles lauses pole justkui mitte midagi revolutsioonilist, aga samas, see, kuidas ma selle peale tulin ja mida ma selle all mõtlen on minujaoks midagi täiesti värsket.
Aga ehk ongi värskus hea sõna. Arusaam on värske ja ..selge. Mitte kuidagi pilvine ja tinglik, pole justkui aga-sid.
Mulle tundub, et kõik uued teadasaamised ei saa muudmoodi kui ilmuda ja saada osaks joonistatavast pildist. See on nagu mingi automaatne uuendus mis tekib ilma, et peaks üldse selle peale mõtlema. Ükshetk sa lihtsalt tead kuidagi.. tunde järgi kuidas miski käib. Mingid asjad järsku toimivad, mis enne nägid imelikud välja, millest enne aru ei saanud, sest polnud vajalikke seoseid, kogemusi. Ja võib-olla nüüd ongi nii,et ma joonistan varju kuskile, mitte seetõttu, et selle olemasolu on tolles kohas loogiline, vaid seetõttu, et ma tunnen, et see on seal. Siin on väga suur erinevus. Kas ma joonistan mõistuse või hingega. Need on kaks täiesti erinevat tööriista.
Mõistuse jaoks vist ongi ime lihtsalt miski, mis on loogikamaatriksist väljaspool. Ta ei saa minna niikaugele, kus oleks võimalik sellest aru saada, sest tal lihtsalt pole piisavaid vahendeid selle jaoks. See on omakorda minuarust piisav loogika, mis võikski loobuda seetõttu püüdlusest aru saada. Ja ehk selliselt loobudes hakkaks aina enam juhtuma ka imesid. Kui ise oleks ime, siis ka ei tahaks väga minna kellegi juurde, kes mind tahab tükkideks lahti võtta. Pane ära oma mobla ja naudi etendust 🙂
Võib-olla imed juhtuvadki siis, kui anname elule võimaluse olla midagi muud, kui see, milleks me teda oleme pidanud. Kui anname natukene järele sellest, mis on meile seni andnud kindlustunde läbi selle, et arvame end midagi teadvat?
Võib-olla, kui öelda välja MA EI TEA, siis saabki näha kõike seda, mida enne ei näinud, sest kogu aeg oli püüdlus leida seletusi ja tõestusi ja pilk langes ainult nendele niiöelda seletatavatele, turvalistele.
Kas ma tean, kuhu see pilt liigub? Ma ei tea. Olen tähendanud, et iga kord, kui ma olen arvanud end teadvat, on juhtunud midagi hoopis muud. Kui igav ja mõttetu oleks elu, kui teaks ette, mis saab.
Siinkohal aga saab ehk aimu, miks on inimestel nii palju kannatusi. Sest öeldakse- ma tean küll. Sellele järgneb hoopis teistsugune reaalsus, mida siis eiratakse ja elatakse edasi illusioonis, kus mängivad luubi peal need oma arvatavad teadmised, samal ajal kui reaalsus on hoopis midagi muud. Ja siis ükshetk ongi inimene nagu kanjonis kuskil. Ühel pool reaalsus ja teisel pool illusioon, neid lahutamas aina suurem tühimik, teadmatus, hirm.
Ja tegelikuilt ega teadmises ei olegi midagi halba, lihtsalt.. süsteemi uuendustega on kasulik kaasa minna. Marika Agu ütles möödund aasta märtsis niivõrd ilusa lause: “Mina avastasin hiljuti, et oma meelt võib muuta.” Jagatud taipamine, mis teeb minu sees tänase päevani kõikehõlmavat revolutsiooni.