Varahommikul jalutasime mööda Toom-Kuninga tänavat Ukuga üles Tuvi pargi suunas. Lumi oli lõpuks maha tulnud ja Uku hullas jalutusrihma otsas suurest erutusest.

Ka mind olin elevil, et ei pea enam koju jõudes mudaseid käppasid puhastama.

Jõudnud üles parki, oli kõik nii vaikne. Lumi oli nii värske, et ükski käpp polnud sinna veel jälgi jätnud. Kõik oli meie päralt!  Otsustasin Uku jalutusrihma otsast lahti lasta, aga

nagu ikka, ilmus just siis vaatevälja, nii 60 meetri kaugusele veel keegi koos koeraga. Kuidas ma saan sellest needusest lahti? Igatahes, kiirendasin samme Uku suunas, et talle rihm

tagasi külge panna, aga siis nägin, et see on üks naine väikse musta puudliga, kellega Uku ka varem koos on jooksnud. Hingasin kergendatult ja lasin Ukul nende suunas joosta

ise järgnesin kiirendatud sammul. Oli veel pime, mistõttu nägin alles vähem kui kümne meetri kaugusel neist, et see vist ikkagi ei ole naine musta puudliga. Oli hoopis musta värvi

spanjel kellegiga (tegelt polnud spanjel, aga ma ei tea tolle koera tõu nime). See keegi pööras ühtäkki ümber ja ma laususin hingeldades: vabandust, ma arvasin, et te olete naine puudliga.

“Seda ei olegi mulle veel kunagi varem öeldud,” vastas noormees.

Teadsin kohe, et oleme tegelased romantilises komöödias ja see on filmi “õhutav juhtum” (inciting incident). Olen ära unusastanud selle termini eestikeelse tõlke.