00
Tunnengi nüüd, et iga kord kui mulle öeldakse midagi, mis mulle haiget teeb (samas, kui see mulle korda läheb, peab ju selles mingi tõde olema. Kas ma siis usun seda? Või ei ole asi selles, mida öeldakse, vaid selles, et mu südant murrab asjaolu, et mu vanemad ei näe mind?), siis on see nagu WC poti vee tõmbamine ja on minu valik, kas ma hakkan vastu, mis viib mu otsejoones alla (et saaksin taaskord üles ronida) või saan valida mitte kaasa minemise. Kui tunnen, et öeldu siiski korda läks, saan tulla koju ja endale otsa vaadata, et aru saada, mis on see negatiivne, millega ma vaikimisi nõustun ja kus on selle juured? Kuidas kõrgemale tõusta ja mitte vanemate negatiivsusega kaasa minna?
ISA trumbid:
Sa oled minu ülalpeetav. Kuigi sa oled mulle korduvalt öeldnud, et ma ei kannaks sulle raha, jätkan ma selle tegemist. Isegi kui sa hakkad ise rohkem raha teenima, siis ma saan alati sulle väita, et see kõik on tänu sellele, et sa said minu kulul elada. Ehk siis sa oled väärtusetu kuni sul ei ole endal piisavalt raha ja kui sa ükshetk saad piisavalt raha, siis see on tänu mulle. Ehk siis sa oled pmst ikkagi väärtusetu. Vahet pole, kas sa hakkad teenima või mitte. Minu silmis on sinu mitte hakkama saamine sinu süü ja sinu hakkamasaamine minu teene.
Kuigi sa räägid mulle tihtipeale sellest, kuidas oled eluga rahul ja oma edusammudest, siis ei lähe need minu jaoks arvesse, sest ei vasta minu nägemusele sellest, milline sa peaks olema ja mida oma eluga tegema.
Mina läksin hulluks ja seetõttu tean, et see võib vabalt ka sinuga juhtuda. Olen näinud kuidas sa totaalselt enesevalitsuse kaotad ja minu peale röögid peale seda kui ma olen sind aastakümneid häbistanud ja pisendanud. Sellest teen järelduse, et sa võid niimoodi ära kammida ükskõik millal. Ma TEAN, et see võib juhtuda, sest minuga see juhtus. Ma tean sind paremini kui sina.
Mina olen vanem, mul on rohkem elukogemust, seega ma tean sinust kõike ja elust kõike.
Minu vaatenurk on kõige adekvaatsem, ma ei tunnista mitte kunagi, et kellelgi teisel oleks õigus. Ühtlasi pean ennast targemaks kõigil teemadel, isegi nendel, mille kohta ei tea ma mitte midagi. Eriline lemmik on üleolevus vaimsetel teemadel, kõik kes räägivad Jumalast, on minu jaoks täielik pööbel. Mungad passivad ja ei tee mitte midagi. Mediteerimine on täielik lollus.
Ma ei ei saa aru/ei tunnista et minu arusaam maailmast ja teistet on minu enese kogemuse peegeldus.
EMA trumbid:
Ma hüüan pidevalt appi, aga kui sa tuled mulle appi, siis ma lähen endast välja ja räägin seda kui suur kannataja ma olen ning ei maini mitte sõnagi selle kohta, kuidas sa mind aidata saaks. Selle tõttu tunned sa ennast aastakümneid halvasti, et minu heaks midagi teha ei saa, sest sa usud, et isegi, kui ma ise ei ütle, mida ma vajan, et mind saaks aidata, on olemas midagi, mida sa saad teha. Sa tunned ennast süüdi selles, et sa oled rumal ja ei oska leida lahendust. See mõjub märkimisväärselt sinu enesehinnangule ja usule, et võiksid ise hakkama saada.
Minu lemmik sõna on OLEKS. Ma räägin enamuse ajast sellest, mida oleks võinud teha ja selle läbi kustutan ma kõik võimalused praeguse olukorraga tegelikult midagi ette võtta. Kui mult küsida, et mida praegu saab teha, siis nutan ja ütlen et ei tea. Pöördun kiirelt tagasi oleksite juurde.
Usun siiralt, et ma OLEKS võinud teha teistsuguseid otsuseid arusaamata et olen terve elu jooksnud automaatprogrammi peal, mis ainult reageerib olukordadele. Ma ei mõista, et selleks, et asjad oleks praeguseks teisiti, oleks ma selleks pidanud olema täiesti teine inimene.
SIDENOTE: olen aastaid ennast tundnud süüdi, et ma ei suuda “head näha,” et negatiivsed asjad on ikkagi kuidagi domineerivamad. Aga äkki need domineerivad, sest neile on vaja tähelepanu pöörata? Äkki on vaja need asjad enne läbi protsessida, et oleks võimalik head näha? Head teha ei ole tihtipeale raske, halba mitte teha oleks palju keerulisem. Siis on nagu vajadus et teine ütleks, et aitähh et sa tegid head endale (ja selle läbi sain ka mina midagi) ja ei tohi öelda et ma panin tähele, et käitusid väga isekalt ega arvestanud minuga mistõttu see riivas sügavalt minu tundeid? KAs pole kogu see üllas heategemine täielik maskeraad? Näidake mulle heategu kus põhiline saaja ei ole heategija ise. Eneseohverdus on see kõige üllam asi veel! Milline faking bullshit rääkida sellest kuidas keegi ohverdab end kellegi teise nimel. Jah, sest sa olid liiga arg, et valida iseennast. Ja mida eneseohverdajad veel teevad. Nad teevad mingid valikud mille eest nad EELDAVAD saada hiljem tasu. Ja kui see tasu ei tule on nad kannatajad sest said tünga tehingus iseendaga.
Ma ei usu, et sa hakkama saad asjadega, mida mina hästi oskan. Võib-olla ma ei taha, et sa saaksid nendega hakkama, sest siis ma saan tunda, et olen vajalik. Kui sa soovid mulle abiks olla, ütlen lauseid stiilis “sina ei saa aidata,” “sa ei oska aidata”, “sul ei ole vastavaid oskusi” jne jne. Ma ei anna sulle kunagi võimalust teha midagi, isegi kui sa oled ilmselgelt valmis proovima.
Mul on igasugune õigus olla faking vihane ja ma luban endale seda.
Tunnengi nüüd, et iga kord kui mulle öeldakse midagi, mis mulle haiget teeb (samas, kui see mulle korda läheb, peab ju selles mingi tõde olema. Kas ma siis usun seda? Või ei ole asi selles, mida öeldakse, vaid selles, et mu südant murrab asjaolu, et mu vanemad ei näe mind?), siis on see nagu WC poti vee tõmbamine ja on minu valik, kas ma hakkan vastu, mis viib mu otsejoones alla (et saaksin taaskord üles ronida) või saan valida mitte kaasa minemise. Kui tunnen, et öeldu siiski korda läks, saan tulla koju ja endale otsa vaadata, et aru saada, mis on see negatiivne, millega ma vaikimisi nõustun ja kus on selle juured? Kuidas kõrgemale tõusta ja mitte vanemate negatiivsusega kaasa minna?
ISA trumbid:
Sa oled minu ülalpeetav. Kuigi sa oled mulle korduvalt öeldnud, et ma ei kannaks sulle raha, jätkan ma selle tegemist. Isegi kui sa hakkad ise rohkem raha teenima, siis ma saan alati sulle väita, et see kõik on tänu sellele, et sa said minu kulul elada. Ehk siis sa oled väärtusetu kuni sul ei ole endal piisavalt raha ja kui sa ükshetk saad piisavalt raha, siis see on tänu mulle. Ehk siis sa oled pmst ikkagi väärtusetu. Vahet pole, kas sa hakkad teenima või mitte. Minu silmis on sinu mitte hakkama saamine sinu süü ja sinu hakkamasaamine minu teene.
Kuigi sa räägid mulle tihtipeale sellest, kuidas oled eluga rahul ja oma edusammudest, siis ei lähe need minu jaoks arvesse, sest ei vasta minu nägemusele sellest, milline sa peaks olema ja mida oma eluga tegema.
Mina läksin hulluks ja seetõttu tean, et see võib vabalt ka sinuga juhtuda. Olen näinud kuidas sa totaalselt enesevalitsuse kaotad ja minu peale röögid peale seda kui ma olen sind aastakümneid häbistanud ja pisendanud. Sellest teen järelduse, et sa võid niimoodi ära kammida ükskõik millal. Ma TEAN, et see võib juhtuda, sest minuga see juhtus. Ma tean sind paremini kui sina.
Mina olen vanem, mul on rohkem elukogemust, seega ma tean sinust kõike ja elust kõike.
Minu vaatenurk on kõige adekvaatsem, ma ei tunnista mitte kunagi, et kellelgi teisel oleks õigus. Ühtlasi pean ennast targemaks kõigil teemadel, isegi nendel, mille kohta ei tea ma mitte midagi. Eriline lemmik on üleolevus vaimsetel teemadel, kõik kes räägivad Jumalast, on minu jaoks täielik pööbel. Mungad passivad ja ei tee mitte midagi. Mediteerimine on täielik lollus.
Ma ei ei saa aru/ei tunnista et minu arusaam maailmast ja teistet on minu enese kogemuse peegeldus.
EMA trumbid:
Ma hüüan pidevalt appi, aga kui sa tuled mulle appi, siis ma lähen endast välja ja räägin seda kui suur kannataja ma olen ning ei maini mitte sõnagi selle kohta, kuidas sa mind aidata saaks. Selle tõttu tunned sa ennast aastakümneid halvasti, et minu heaks midagi teha ei saa, sest sa usud, et isegi, kui ma ise ei ütle, mida ma vajan, et mind saaks aidata, on olemas midagi, mida sa saad teha. Sa tunned ennast süüdi selles, et sa oled rumal ja ei oska leida lahendust. See mõjub märkimisväärselt sinu enesehinnangule ja usule, et võiksid ise hakkama saada.
Minu lemmik sõna on OLEKS. Ma räägin enamuse ajast sellest, mida oleks võinud teha ja selle läbi kustutan ma kõik võimalused praeguse olukorraga tegelikult midagi ette võtta. Kui mult küsida, et mida praegu saab teha, siis nutan ja ütlen et ei tea. Pöördun kiirelt tagasi oleksite juurde.
Usun siiralt, et ma OLEKS võinud teha teistsuguseid otsuseid arusaamata et olen terve elu jooksnud automaatprogrammi peal, mis ainult reageerib olukordadele. Ma ei mõista, et selleks, et asjad oleks praeguseks teisiti, oleks ma selleks pidanud olema täiesti teine inimene.
SIDENOTE: olen aastaid ennast tundnud süüdi, et ma ei suuda “head näha,” et negatiivsed asjad on ikkagi kuidagi domineerivamad. Aga äkki need domineerivad, sest neile on vaja tähelepanu pöörata? Äkki on vaja need asjad enne läbi protsessida, et oleks võimalik head näha? Head teha ei ole tihtipeale raske, halba mitte teha oleks palju keerulisem. Siis on nagu vajadus et teine ütleks, et aitähh et sa tegid head endale (ja selle läbi sain ka mina midagi) ja ei tohi öelda et ma panin tähele, et käitusid väga isekalt ega arvestanud minuga mistõttu see riivas sügavalt minu tundeid? KAs pole kogu see üllas heategemine täielik maskeraad? Näidake mulle heategu kus põhiline saaja ei ole heategija ise. Eneseohverdus on see kõige üllam asi veel! Milline faking bullshit rääkida sellest kuidas keegi ohverdab end kellegi teise nimel. Jah, sest sa olid liiga arg, et valida iseennast. Ja mida eneseohverdajad veel teevad. Nad teevad mingid valikud mille eest nad EELDAVAD saada hiljem tasu. Ja kui see tasu ei tule on nad kannatajad sest said tünga tehingus iseendaga.
Ma ei usu, et sa hakkama saad asjadega, mida mina hästi oskan. Võib-olla ma ei taha, et sa saaksid nendega hakkama, sest siis ma saan tunda, et olen vajalik. Kui sa soovid mulle abiks olla, ütlen lauseid stiilis “sina ei saa aidata,” “sa ei oska aidata”, “sul ei ole vastavaid oskusi” jne jne. Ma ei anna sulle kunagi võimalust teha midagi, isegi kui sa oled ilmselgelt valmis proovima.
Mul on igasugune õigus olla faking vihane ja ma luban endale seda.
Tunnengi nüüd, et iga kord kui mulle öeldakse midagi, mis mulle haiget teeb (samas, kui see mulle korda läheb, peab ju selles mingi tõde olema. Kas ma siis usun seda? Või ei ole asi selles, mida öeldakse, vaid selles, et mu südant murrab asjaolu, et mu vanemad ei näe mind?), siis on see nagu WC poti vee tõmbamine ja on minu valik, kas ma hakkan vastu, mis viib mu otsejoones alla (et saaksin taaskord üles ronida) või saan valida mitte kaasa minemise. Kui tunnen, et öeldu siiski korda läks, saan tulla koju ja endale otsa vaadata, et aru saada, mis on see negatiivne, millega ma vaikimisi nõustun ja kus on selle juured? Kuidas kõrgemale tõusta ja mitte vanemate negatiivsusega kaasa minna?
ISA trumbid:
Sa oled minu ülalpeetav. Kuigi sa oled mulle korduvalt öeldnud, et ma ei kannaks sulle raha, jätkan ma selle tegemist. Isegi kui sa hakkad ise rohkem raha teenima, siis ma saan alati sulle väita, et see kõik on tänu sellele, et sa said minu kulul elada. Ehk siis sa oled väärtusetu kuni sul ei ole endal piisavalt raha ja kui sa ükshetk saad piisavalt raha, siis see on tänu mulle. Ehk siis sa oled pmst ikkagi väärtusetu. Vahet pole, kas sa hakkad teenima või mitte. Minu silmis on sinu mitte hakkama saamine sinu süü ja sinu hakkamasaamine minu teene.
Kuigi sa räägid mulle tihtipeale sellest, kuidas oled eluga rahul ja oma edusammudest, siis ei lähe need minu jaoks arvesse, sest ei vasta minu nägemusele sellest, milline sa peaks olema ja mida oma eluga tegema.
Mina läksin hulluks ja seetõttu tean, et see võib vabalt ka sinuga juhtuda. Olen näinud kuidas sa totaalselt enesevalitsuse kaotad ja minu peale röögid peale seda kui ma olen sind aastakümneid häbistanud ja pisendanud. Sellest teen järelduse, et sa võid niimoodi ära kammida ükskõik millal. Ma TEAN, et see võib juhtuda, sest minuga see juhtus. Ma tean sind paremini kui sina.
Mina olen vanem, mul on rohkem elukogemust, seega ma tean sinust kõike ja elust kõike.
Minu vaatenurk on kõige adekvaatsem, ma ei tunnista mitte kunagi, et kellelgi teisel oleks õigus. Ühtlasi pean ennast targemaks kõigil teemadel, isegi nendel, mille kohta ei tea ma mitte midagi. Eriline lemmik on üleolevus vaimsetel teemadel, kõik kes räägivad Jumalast, on minu jaoks täielik pööbel. Mungad passivad ja ei tee mitte midagi. Mediteerimine on täielik lollus.
Ma ei ei saa aru/ei tunnista et minu arusaam maailmast ja teistet on minu enese kogemuse peegeldus.
EMA trumbid:
Ma hüüan pidevalt appi, aga kui sa tuled mulle appi, siis ma lähen endast välja ja räägin seda kui suur kannataja ma olen ning ei maini mitte sõnagi selle kohta, kuidas sa mind aidata saaks. Selle tõttu tunned sa ennast aastakümneid halvasti, et minu heaks midagi teha ei saa, sest sa usud, et isegi, kui ma ise ei ütle, mida ma vajan, et mind saaks aidata, on olemas midagi, mida sa saad teha. Sa tunned ennast süüdi selles, et sa oled rumal ja ei oska leida lahendust. See mõjub märkimisväärselt sinu enesehinnangule ja usule, et võiksid ise hakkama saada.
Minu lemmik sõna on OLEKS. Ma räägin enamuse ajast sellest, mida oleks võinud teha ja selle läbi kustutan ma kõik võimalused praeguse olukorraga tegelikult midagi ette võtta. Kui mult küsida, et mida praegu saab teha, siis nutan ja ütlen et ei tea. Pöördun kiirelt tagasi oleksite juurde.
Usun siiralt, et ma OLEKS võinud teha teistsuguseid otsuseid arusaamata et olen terve elu jooksnud automaatprogrammi peal, mis ainult reageerib olukordadele. Ma ei mõista, et selleks, et asjad oleks praeguseks teisiti, oleks ma selleks pidanud olema täiesti teine inimene.
SIDENOTE: olen aastaid ennast tundnud süüdi, et ma ei suuda “head näha,” et negatiivsed asjad on ikkagi kuidagi domineerivamad. Aga äkki need domineerivad, sest neile on vaja tähelepanu pöörata? Äkki on vaja need asjad enne läbi protsessida, et oleks võimalik head näha? Head teha ei ole tihtipeale raske, halba mitte teha oleks palju keerulisem. Siis on nagu vajadus et teine ütleks, et aitähh et sa tegid head endale (ja selle läbi sain ka mina midagi) ja ei tohi öelda et ma panin tähele, et käitusid väga isekalt ega arvestanud minuga mistõttu see riivas sügavalt minu tundeid? KAs pole kogu see üllas heategemine täielik maskeraad? Näidake mulle heategu kus põhiline saaja ei ole heategija ise. Eneseohverdus on see kõige üllam asi veel! Milline faking bullshit rääkida sellest kuidas keegi ohverdab end kellegi teise nimel. Jah, sest sa olid liiga arg, et valida iseennast. Ja mida eneseohverdajad veel teevad. Nad teevad mingid valikud mille eest nad EELDAVAD saada hiljem tasu. Ja kui see tasu ei tule on nad kannatajad sest said tünga tehingus iseendaga.
Ma ei usu, et sa hakkama saad asjadega, mida mina hästi oskan. Võib-olla ma ei taha, et sa saaksid nendega hakkama, sest siis ma saan tunda, et olen vajalik. Kui sa soovid mulle abiks olla, ütlen lauseid stiilis “sina ei saa aidata,” “sa ei oska aidata”, “sul ei ole vastavaid oskusi” jne jne. Ma ei anna sulle kunagi võimalust teha midagi, isegi kui sa oled ilmselgelt valmis proovima.
Mul on igasugune õigus olla faking vihane ja ma luban endale seda.