Hirm on nagu uks, mille taha ei näe, aga kui olen võtnud otsuse selles läbi minna, olen kuidagi realistlikult vaadanud peale oma olukorrale ning otsustanud, edasi liikuda, siis astudes läbi ukse, tundub, et seal ei pruugigi midagi olla?
Hirm ongi paigalseis, hirm edasiliikumise osas. Ja siis selle paigalseisu ajal saab ehitada aina suurema ja tugevama ukse ja siis muidugi see uks hakkab tekitama arusaama, et teisel pool teda on midagi veel koledamat, raskemat, kui see uks ise. Tegelikult me oleme aga kerged ja vaevu eksisteerivad. Toorikud:)
Ma panin tähele, et kohe kui ma kirjutasin kõik oma stressitekitajad üles, siis kaks neist haihtusid paari tunniga…muidugi, kes teab..ehk tulevad veel tagasi?
Kui sul on vastumeelsus selle osas, et nad tulevad tagasi, siis nad võivad tagasi tulla küll. Kui aga oled kuidagi avatud sellele, et ..”on tore et läksite, aga juhul, kui soovite tagasi tulla, siis olen ka selleks valmis,” siis meile tundub, et pole erilist mõtet tagasi pöörduda, me ei saa Sind enam kuidagi aidata, sa said õppetunni kätte... ja me liigume edasi, kuni saame jälle võõrustada kellegi hirme, et tal oleks võimalus nende alt meid avastada. Kõik hirm on maskeerunud headus. See ongi siuke mäng mille käigus saad aru, et hirm on illusioon.
Ma vaatan teid ja mõtlen, et te olete nagu legoklotsid. Et teie peale saab kõike ehitada, teist saab kõike ehitada. Kas see ongi tingimusteta armastus?
Ma sain vist nüüd rohkem aru, mida tähendab iseendal ees seismine. Uste näitel ka. Et ise tekitan neid uksi sellega, et ma ei julge ühel või teisel põhjusel edasi minna. Ja siis see hirm saab ehitusmaterjaliks sellele uksele.
Alustasin praegu ühe joonistusega, mis on seoses Trail Balticu projektiga. Ja kohtasin veidi teistmoodi hirmu, mis kuidagi piirab mind. See on hirm, mis seisneb selles, et midagi juhtub või ei juhtu. Ma tunnen ennast hetkel süüdi, et see projekt ikka veel pole valmis ja seetõttu on mul hirm, et saan karistada. Ma tunnen, et mul on vaja eraldi ruumi, täitsa sellist ruumi, mis ongi hirmuga deidile minemise ruum või midagi sellist. Kujutan kuidagi ette, et see on siuke must kast kuskil kosmoses ja sellel on üks aken. Ja mina olen seal kastis sees ja ma saan kutsuda oma hirme enda juurde…et nad siis lendavad kuskilt kaugusest mu juurde ja ma saan nendega vestelda. Ja siis me istume mingis suures restoranis/sööklas, oleme seal ainsad.
Hirm on nagu uks, mille taha ei näe, aga kui olen võtnud otsuse selles läbi minna, olen kuidagi realistlikult vaadanud peale oma olukorrale ning otsustanud, edasi liikuda, siis astudes läbi ukse, tundub, et seal ei pruugigi midagi olla?
Hirm ongi paigalseis, hirm edasiliikumise osas. Ja siis selle paigalseisu ajal saab ehitada aina suurema ja tugevama ukse ja siis muidugi see uks hakkab tekitama arusaama, et teisel pool teda on midagi veel koledamat, raskemat, kui see uks ise. Tegelikult me oleme aga kerged ja vaevu eksisteerivad. Toorikud:)
Ma panin tähele, et kohe kui ma kirjutasin kõik oma stressitekitajad üles, siis kaks neist haihtusid paari tunniga…muidugi, kes teab..ehk tulevad veel tagasi?
Kui sul on vastumeelsus selle osas, et nad tulevad tagasi, siis nad võivad tagasi tulla küll. Kui aga oled kuidagi avatud sellele, et ..”on tore et läksite, aga juhul, kui soovite tagasi tulla, siis olen ka selleks valmis,” siis meile tundub, et pole erilist mõtet tagasi pöörduda, me ei saa Sind enam kuidagi aidata, sa said õppetunni kätte... ja me liigume edasi, kuni saame jälle võõrustada kellegi hirme, et tal oleks võimalus nende alt meid avastada. Kõik hirm on maskeerunud headus. See ongi siuke mäng mille käigus saad aru, et hirm on illusioon.
Ma vaatan teid ja mõtlen, et te olete nagu legoklotsid. Et teie peale saab kõike ehitada, teist saab kõike ehitada. Kas see ongi tingimusteta armastus?
Ma sain vist nüüd rohkem aru, mida tähendab iseendal ees seismine. Uste näitel ka. Et ise tekitan neid uksi sellega, et ma ei julge ühel või teisel põhjusel edasi minna. Ja siis see hirm saab ehitusmaterjaliks sellele uksele.
Alustasin praegu ühe joonistusega, mis on seoses Trail Balticu projektiga. Ja kohtasin veidi teistmoodi hirmu, mis kuidagi piirab mind. See on hirm, mis seisneb selles, et midagi juhtub või ei juhtu. Ma tunnen ennast hetkel süüdi, et see projekt ikka veel pole valmis ja seetõttu on mul hirm, et saan karistada. Ma tunnen, et mul on vaja eraldi ruumi, täitsa sellist ruumi, mis ongi hirmuga deidile minemise ruum või midagi sellist. Kujutan kuidagi ette, et see on siuke must kast kuskil kosmoses ja sellel on üks aken. Ja mina olen seal kastis sees ja ma saan kutsuda oma hirme enda juurde…et nad siis lendavad kuskilt kaugusest mu juurde ja ma saan nendega vestelda. Ja siis me istume mingis suures restoranis/sööklas, oleme seal ainsad.
Hirm on nagu uks, mille taha ei näe, aga kui olen võtnud otsuse selles läbi minna, olen kuidagi realistlikult vaadanud peale oma olukorrale ning otsustanud, edasi liikuda, siis astudes läbi ukse, tundub, et seal ei pruugigi midagi olla?
Hirm ongi paigalseis, hirm edasiliikumise osas. Ja siis selle paigalseisu ajal saab ehitada aina suurema ja tugevama ukse ja siis muidugi see uks hakkab tekitama arusaama, et teisel pool teda on midagi veel koledamat, raskemat, kui see uks ise. Tegelikult me oleme aga kerged ja vaevu eksisteerivad. Toorikud:)
Ma panin tähele, et kohe kui ma kirjutasin kõik oma stressitekitajad üles, siis kaks neist haihtusid paari tunniga…muidugi, kes teab..ehk tulevad veel tagasi?
Kui sul on vastumeelsus selle osas, et nad tulevad tagasi, siis nad võivad tagasi tulla küll. Kui aga oled kuidagi avatud sellele, et ..”on tore et läksite, aga juhul, kui soovite tagasi tulla, siis olen ka selleks valmis,” siis meile tundub, et pole erilist mõtet tagasi pöörduda, me ei saa Sind enam kuidagi aidata, sa said õppetunni kätte... ja me liigume edasi, kuni saame jälle võõrustada kellegi hirme, et tal oleks võimalus nende alt meid avastada. Kõik hirm on maskeerunud headus. See ongi siuke mäng mille käigus saad aru, et hirm on illusioon.
Ma vaatan teid ja mõtlen, et te olete nagu legoklotsid. Et teie peale saab kõike ehitada, teist saab kõike ehitada. Kas see ongi tingimusteta armastus?
Ma sain vist nüüd rohkem aru, mida tähendab iseendal ees seismine. Uste näitel ka. Et ise tekitan neid uksi sellega, et ma ei julge ühel või teisel põhjusel edasi minna. Ja siis see hirm saab ehitusmaterjaliks sellele uksele.
Alustasin praegu ühe joonistusega, mis on seoses Trail Balticu projektiga. Ja kohtasin veidi teistmoodi hirmu, mis kuidagi piirab mind. See on hirm, mis seisneb selles, et midagi juhtub või ei juhtu. Ma tunnen ennast hetkel süüdi, et see projekt ikka veel pole valmis ja seetõttu on mul hirm, et saan karistada. Ma tunnen, et mul on vaja eraldi ruumi, täitsa sellist ruumi, mis ongi hirmuga deidile minemise ruum või midagi sellist. Kujutan kuidagi ette, et see on siuke must kast kuskil kosmoses ja sellel on üks aken. Ja mina olen seal kastis sees ja ma saan kutsuda oma hirme enda juurde…et nad siis lendavad kuskilt kaugusest mu juurde ja ma saan nendega vestelda. Ja siis me istume mingis suures restoranis/sööklas, oleme seal ainsad.