Sain aru, et ma polegi saamatu ja väärtusetu, et palju, mida olen uskunud, ei olnud üldse tõsi. Hakkasin neid haisvaid tõemunasid ümber töötama ning sellega hoidsin loomismasinat käimas. Looming aga rikkaks ei teinud. Minu jaoks oli niivõrd oluline end paremini tunda ja sain teha seda läbi kunsti, aga keegi ei maksnud mulle eriti selle eest. Tundsin piinlikkust, et vajan endiselt vanemate toetust, et hakkama saada. Tundsin ennast saamatuna. Mul oli palju mida anda, aga iseendale ma stabiilsust luua ei suutnud. Hing muutkui kutsus, aga jalad ei seisnud ise püsti. Tundsin, et olen vangis ja ei saa minna sinna, kuhu sooviks.
