Tervenemine.

Süütunne, arusaamatus, et mida ma peaks tegema, häbi ning hirm panid mind ennast hävitama. Täiskasvanu eas lisandusid suhkrule veel mitmed teised tuimestavad ained. Hävitasin ennast ja enda keha, sest inimene, kellel pole eesmärki, hakkab iseennast hävitama. Inimene pole aga eesmärgitu, sest et ta on laisk, vaid seetõttu, et ta lihtsalt ei saa aru, mida ta peab tegema, lisaks puudub eneseusk, et temasugune hakkama saaks millegiga. Olukorra muudab üha harvemaks iseendale halbade sõnade korrutamine, mida ei pea enam tegema õpetajad või lapsevanemad. Teen seda nüüd ise. Rääkides endale muudkui valesid, ei suuda ma näha tõtt.

Eesmärgitus suunas mind aina enam tuimestama, aina sügavamale põhja kuni ei teagi mis ime läbi ma ellu jäin. Suutsin ühe suve jooksul lõuga saada, sillalt alla kukkuda, peaga vastu asfalti kukkuda, põlved veriseks ja jalad karku ning viimaks sain oma tuimesatmise järel nii suure paanikahäire, et olin kindel, et suren. Pinge oli aga nii suur, et juhtus ime. Hakkasin muutuma liblikaks.

Terve suve jooksul joonistasin kollide pilte, ehk see aitaski mul hakada muunduma, selle asemel, et ära surra. Kollide pildid pandi ühte baari näituseks üles, aga võeti varem maha, sest üks omanik arvas, et need on liig mis liig.

Tagantjärgi mõtlen, et ehk jäin ellu seetõttu, et ei vihanud mitte maailma, vaid ainult iseennast. Maailma armastasin väga. Ja teisi inimesi. Ma ei tahtnud siit lahkuda, tahtsin lihtsalt niiväga leida oma eesmärki.

→