Mida sa teed?? Kus see karu kadus??

See siin ei ole mingi turvaline koht.

Vaata neid ussikesi!! Nad on nii saamatud!! Nad ei oska isegi toolil istuda. Kui naeruväärsed nad on.

Ma annan neile kogu aeg natukese kaupa hakkama saamiseks toitu. Nii vähe, et nad ei julge minna mujale otsima.

Aga miks sa teed seda…?

Mulle meeldib, et mind on vaja, mulle meeldib ennast tunda võimsana, mulle meeldib, et ma saan neid kontrollida. Mulle meeldib, kuidas see, et ma neid mittemillekski pean muudkui osutub tõeks!!! Samas see käib  mulle närvidele ka, neil on ju piisavalt, miks nad juba midagi ette ei võta rohkem…

Aga kas sa neid õpetanud oled?

Mis õpetanud.. mind ei õpetanud keegi! Nad peavad ise õppima!

Võib-olla nad leiaksid mingi muu lahenduse kui sa ei annaks neile enam ise toitu?

Ei siis nad sureks ära. Ilma minuta nad hakkama ei saa kohe kindlasti.

See ajab mind ka tegelt vihaseks ka mõnikord, sest ma TEAN et nad ei saa hakkama ja siis ma olen sunnitud neile toitu andma.

Miks sa neile võimalust ei anna?

Sest ma kardan, et nad surevad ära ja siis mina tunnen ennast süüdi. Ma ei taha ennast süüdi tunda, ma tahan ennast tunda hästi kõige selle eest, mida ma neile andnud olen. Ma väärin seda

Kurat, miks nad juba ei arene. Sellest, mis neile annan on tegelikult küllalt ju  ! Miks neil juba oma peret pole, miks nad pole nagu normaalsed ,normaalsed nagu enamus nendevanuseid??

Miks Sa nii õel oled?