Võib-olla suurim teene, mille ma saan iseendale teha on aeg-ajalt endale öelda, et ma ei tea endast mitte midagi?

MA ei tea endast midagi! Kas ma saaks palun näha, kes ma tegelikult olen?

Kes ma olen, kui kuristik kaob, kui tekib sild soovitava ja soovitud vahel?

Kes ma olen, kui ma ei hoia enam kuskilt kinni? Isegi mitte iseendast

Kui ma ei karda surra, vaid siis saan privileegi osaks mis on muudkui surra ja surra ja surra

VÕib-olla on surm üleüldsegi privileeg mis saab osaks neile, kes teda ei karda

Suurima seikluse algus

kõige kavalamalt peidetud elu

nii kaval ikka, ma poleks elusees selle peale tulnud

et lahti lastes ma hoopis sünnin mitte ei sure

ja mis üldse on see surm mida kõik näivad nii hästi teadvat et teda kardavad?

Oled sa surma kunagi ise kogenud…või näib elu muutkui edasi minevat peale kõiki neid õnnetusi, mis “peaagu” juhtusid? Kus sai justkui seistud surmaga silmitsi, teadmata, mis see on , aga teades, et silmitsi?

Ega mina ka ei tea, ma lihtsalt spekuleerin, sest …lihtsalt jookseb nii see spekulatsioon minust läbi

 

Soovin näha, tunnistada ja kogeda elu ilu