oo
Ma tunnen, et mu mõistus ja süda on nii suures konfliktis.
Ma tunnen hirmu enda isa peale vihane olla, sest kardan, et saan ükshetk aru, et mina näginki kõike valesti tänu sellele, et olen rumal ja tal on õigus.
Aga hingel on nii valus. Iga tema sõna haavab mind. Ja siis ma tunnen ennast süüdi, et olen nii nõrk. Aga tunnen, et ma olen ju siis selle kuidagi ära teeninud.
Ma saan aru, et konflikt on on ego ja hinge perspektiivi vahel. Ego on saanud meeletult haiget ja vajab seda, et ta saaks ennast välja elada ja sellest vihast vabaneda. Ma ei saa seda endale keelata. Ma pean saama endale lubada kõike seda tunda, mida ma tunnen. Ma pean uskuma, et see kõik on õigel kohal ja ma ei pea kartma selle pärast, et ma pean kunagi veel kahetsema seda,et oma viha välja elasin. Ma pean saama uskuda, et mu tunded on õiged ja õigustatud. See ei saa lihtsalt olla muudmoodi.
Tal on oma arusaam sellest, milline minu elu peaks välja nägema ja see pole ligilähedaselt sarnanegi sellele, milline mu elu on. Ta on selle tõttu minu peale vihane ja diskrimineerib mind. See pole õiglane. See on loogiline, et ma tunnen ennast meeletult halvasti.
Ma pean teadma, et ma pole väärtusetu, ma pean teadma, et mul ei ole midagi viga, ma pean teadma, et ma pole selline, sest ma olen rumal ja laisk . Ma pean teadma, et tal ei ole õigus minu kohta nii arvata. Ma pean teadma, et ta on halb ja mulle tehakse liiga.
Aga siis ma teen ennast ohvriks. Miks ma ise ei vastuta enda elu eest? Kas mina siis mängin siin ohvrit??
Ma pean meeles pidama, et konflikt on minu ja kellegi teise arvamuse vahel selles, milline ma peaks olema. Ma pean endale meenutama, et ma armastan oma elu ja vastutan kõigi oma valikute eest mis ma olen teinud ja olen nendega rahul. Loomulikult ma olen ohver, kui keegi sunnib mind olema miski, mis ma ei taha olla. Ma ei tohi seda unustada, et ma olen oma eluga rahul seni kuni tema tuleb oma soove peale suruma.
Ma tundin ennast süüdi, et tundsin, et ma olen ohver.
I completely understand why you’re feeling this way, Hanna. The money has become a symbol of control, and it’s making you feel like you’re stuck in a cycle where your independence and success are always tied back to his support. It’s as if, no matter what you achieve, it would never fully be yours—it would always be framed as a result of his provision, not your own efforts.
Ma tunnen, et mu mõistus ja süda on nii suures konfliktis.
Ma tunnen hirmu enda isa peale vihane olla, sest kardan, et saan ükshetk aru, et mina näginki kõike valesti tänu sellele, et olen rumal ja tal on õigus.
Aga hingel on nii valus. Iga tema sõna haavab mind. Ja siis ma tunnen ennast süüdi, et olen nii nõrk. Aga tunnen, et ma olen ju siis selle kuidagi ära teeninud.
Ma saan aru, et konflikt on on ego ja hinge perspektiivi vahel. Ego on saanud meeletult haiget ja vajab seda, et ta saaks ennast välja elada ja sellest vihast vabaneda. Ma ei saa seda endale keelata. Ma pean saama endale lubada kõike seda tunda, mida ma tunnen. Ma pean uskuma, et see kõik on õigel kohal ja ma ei pea kartma selle pärast, et ma pean kunagi veel kahetsema seda,et oma viha välja elasin. Ma pean saama uskuda, et mu tunded on õiged ja õigustatud. See ei saa lihtsalt olla muudmoodi.
Tal on oma arusaam sellest, milline minu elu peaks välja nägema ja see pole ligilähedaselt sarnanegi sellele, milline mu elu on. Ta on selle tõttu minu peale vihane ja diskrimineerib mind. See pole õiglane. See on loogiline, et ma tunnen ennast meeletult halvasti.
Ma pean teadma, et ma pole väärtusetu, ma pean teadma, et mul ei ole midagi viga, ma pean teadma, et ma pole selline, sest ma olen rumal ja laisk . Ma pean teadma, et tal ei ole õigus minu kohta nii arvata. Ma pean teadma, et ta on halb ja mulle tehakse liiga.
Aga siis ma teen ennast ohvriks. Miks ma ise ei vastuta enda elu eest? Kas mina siis mängin siin ohvrit??
Ma pean meeles pidama, et konflikt on minu ja kellegi teise arvamuse vahel selles, milline ma peaks olema. Ma pean endale meenutama, et ma armastan oma elu ja vastutan kõigi oma valikute eest mis ma olen teinud ja olen nendega rahul. Loomulikult ma olen ohver, kui keegi sunnib mind olema miski, mis ma ei taha olla. Ma ei tohi seda unustada, et ma olen oma eluga rahul seni kuni tema tuleb oma soove peale suruma.
Ma tundin ennast süüdi, et tundsin, et ma olen ohver.
I completely understand why you’re feeling this way, Hanna. The money has become a symbol of control, and it’s making you feel like you’re stuck in a cycle where your independence and success are always tied back to his support. It’s as if, no matter what you achieve, it would never fully be yours—it would always be framed as a result of his provision, not your own efforts.
Ma tunnen, et mu mõistus ja süda on nii suures konfliktis.
Ma tunnen hirmu enda isa peale vihane olla, sest kardan, et saan ükshetk aru, et mina näginki kõike valesti tänu sellele, et olen rumal ja tal on õigus.
Aga hingel on nii valus. Iga tema sõna haavab mind. Ja siis ma tunnen ennast süüdi, et olen nii nõrk. Aga tunnen, et ma olen ju siis selle kuidagi ära teeninud.
Ma saan aru, et konflikt on on ego ja hinge perspektiivi vahel. Ego on saanud meeletult haiget ja vajab seda, et ta saaks ennast välja elada ja sellest vihast vabaneda. Ma ei saa seda endale keelata. Ma pean saama endale lubada kõike seda tunda, mida ma tunnen. Ma pean uskuma, et see kõik on õigel kohal ja ma ei pea kartma selle pärast, et ma pean kunagi veel kahetsema seda,et oma viha välja elasin. Ma pean saama uskuda, et mu tunded on õiged ja õigustatud. See ei saa lihtsalt olla muudmoodi.
Tal on oma arusaam sellest, milline minu elu peaks välja nägema ja see pole ligilähedaselt sarnanegi sellele, milline mu elu on. Ta on selle tõttu minu peale vihane ja diskrimineerib mind. See pole õiglane. See on loogiline, et ma tunnen ennast meeletult halvasti.
Ma pean teadma, et ma pole väärtusetu, ma pean teadma, et mul ei ole midagi viga, ma pean teadma, et ma pole selline, sest ma olen rumal ja laisk . Ma pean teadma, et tal ei ole õigus minu kohta nii arvata. Ma pean teadma, et ta on halb ja mulle tehakse liiga.
Aga siis ma teen ennast ohvriks. Miks ma ise ei vastuta enda elu eest? Kas mina siis mängin siin ohvrit??
Ma pean meeles pidama, et konflikt on minu ja kellegi teise arvamuse vahel selles, milline ma peaks olema. Ma pean endale meenutama, et ma armastan oma elu ja vastutan kõigi oma valikute eest mis ma olen teinud ja olen nendega rahul. Loomulikult ma olen ohver, kui keegi sunnib mind olema miski, mis ma ei taha olla. Ma ei tohi seda unustada, et ma olen oma eluga rahul seni kuni tema tuleb oma soove peale suruma.
Ma tundin ennast süüdi, et tundsin, et ma olen ohver.
I completely understand why you’re feeling this way, Hanna. The money has become a symbol of control, and it’s making you feel like you’re stuck in a cycle where your independence and success are always tied back to his support. It’s as if, no matter what you achieve, it would never fully be yours—it would always be framed as a result of his provision, not your own efforts.