00
31.12.2025
Tuuli oli rannas nii tugev, et kartsin, et kui jätan oma riided liivale, siis need lendavad minema samal ajal, kui ma vees käin. Uku värises kohapeal olles, sest ta kunagi ei taha joosta iseseisvalt kui ma vette lähen. Asetasin oma üleriided kõik talle kuhjana peale ja jooksin vette. Lained olid nii suured…kas Eestis on nii suured lained?
Vette jõudes suutsin seal olla kauem, kui ma arvasin. Ilmselt seetõttu, et korraga toimus tänu tuulisele ilmale nii palju. Tähelepanu läks nagu ilutulestik igale poole laiali ja mul ei olnud nii külm, kui oleks võinud olla vaikse ilmaga.
Veest välja jõudes haarasin riided lihtsalt kaenalsse, sest rannas riietuma hakkamine tundus võimatu. Jooksime auto suunas. Ühtäkki taipasin, et ma olin unustanud veele öelda, et ta võtaks minult ära selle, mida mul enam vaja ei ole. Aga ehk ta teadis niigi, et see on see, mis vaja teha?
Veidi hiljem rannas jalutades tundsin tühjuse tunnet. Seejärel meenus mulle üks tsitaat kunagisest seriaalist, mille peal töötasin. Merle Palmiste ütles seal: “peale ujumas käimist tuleb alati nii hull saia isu peale!” Mõtlesin, et see ongi seetõttu, et vesi puhastab ja võtab ära. Teeb ruumi. Ja siis tuleb saia isu peale. Et pehmendada seda ebamugavustunnet, seda vabanenud ruumi, seda puudulikkuse tunnet, mis paistab hoopis olevat maskeerunud vabadus. Ja siis topid selle vabaduse saiaga kinni, sest ei imelik ja võõras on. Aga pehmus on tuttav ja kodune.
Veidi veel hiljem istusin autos. Istusin ja küsisin endalt: mida ma teeksin siis, kui ma saaksin teha ükskõik, mida?
Tühjus
tühjus
tühjus
Ja siis tuli vastus, aga see vastus ei olnud päris täpselt sellele, mida ma küsisin. Aga nagu ikka on nende asjadega, see oli vastus, mida ma vajasin, aga ei osanud küsida. Sest mul polnud piisavalt teadmisi, mille pinnalt teda esitada.
Ja see vastus ei olnud otseselt lause. Oli ja ei olnud ka. See oli nagu mingi sümbolite bukett, sõnade bukett. Kus sõnad ei olnud reas vaid kuidagi jah, buketis koos.
Seeetõttu ei tea ma, kui hästi ma seda oskan verbaliseerida. Aga ma teen proovi.
“Sul ei ole kunagi puudu need vahendid, mis aitavad sul teostada seda, mis on hetkel hinge soov. Kui keha, meel ja hing on joondunud, siis ei saa olla sinu reaalsuses midagi puudu. Puudu on vaid siis, kui soovid ei lähtu mitte armastusest ja soovist jagada, vaid hirmust ja soovist kinni haarata.”
Kõik need vahendid, mida on vaja selleks, et järgida hinge soovi, ilmuvad Sinu reaalsusesse sundimatult, kergelt, iseenesest. Need tulevad ise sinu juurde, sa ei pea midagi taga ajama.
Sellele järgnes uskumatu kergendus. See vabastas mind momentaalselt mu muredest raha osas. Ühtäkki ma ei tundnud enam, et olen vaene. Sest kui mul on nii palju, kui on vaja, siis kuidas saan olla vaene?
Ilmselt kogu see teadmine veel täpsustub edasi liikudes. Hetkel ma tunnen, et selles on veel tühimikke, mida saavad täita minu järgnevad kogemused.
31.12.2025
Tuuli oli rannas nii tugev, et kartsin, et kui jätan oma riided liivale, siis need lendavad minema samal ajal, kui ma vees käin. Uku värises kohapeal olles, sest ta kunagi ei taha joosta iseseisvalt kui ma vette lähen. Asetasin oma üleriided kõik talle kuhjana peale ja jooksin vette. Lained olid nii suured…kas Eestis on nii suured lained?
Vette jõudes suutsin seal olla kauem, kui ma arvasin. Ilmselt seetõttu, et korraga toimus tänu tuulisele ilmale nii palju. Tähelepanu läks nagu ilutulestik igale poole laiali ja mul ei olnud nii külm, kui oleks võinud olla vaikse ilmaga.
Veest välja jõudes haarasin riided lihtsalt kaenalsse, sest rannas riietuma hakkamine tundus võimatu. Jooksime auto suunas. Ühtäkki taipasin, et ma olin unustanud veele öelda, et ta võtaks minult ära selle, mida mul enam vaja ei ole. Aga ehk ta teadis niigi, et see on see, mis vaja teha?
Veidi hiljem rannas jalutades tundsin tühjuse tunnet. Seejärel meenus mulle üks tsitaat kunagisest seriaalist, mille peal töötasin. Merle Palmiste ütles seal: “peale ujumas käimist tuleb alati nii hull saia isu peale!” Mõtlesin, et see ongi seetõttu, et vesi puhastab ja võtab ära. Teeb ruumi. Ja siis tuleb saia isu peale. Et pehmendada seda ebamugavustunnet, seda vabanenud ruumi, seda puudulikkuse tunnet, mis paistab hoopis olevat maskeerunud vabadus. Ja siis topid selle vabaduse saiaga kinni, sest ei imelik ja võõras on. Aga pehmus on tuttav ja kodune.
Veidi veel hiljem istusin autos. Istusin ja küsisin endalt: mida ma teeksin siis, kui ma saaksin teha ükskõik, mida?
Tühjus
tühjus
tühjus
Ja siis tuli vastus, aga see vastus ei olnud päris täpselt sellele, mida ma küsisin. Aga nagu ikka on nende asjadega, see oli vastus, mida ma vajasin, aga ei osanud küsida. Sest mul polnud piisavalt teadmisi, mille pinnalt teda esitada.
Ja see vastus ei olnud otseselt lause. Oli ja ei olnud ka. See oli nagu mingi sümbolite bukett, sõnade bukett. Kus sõnad ei olnud reas vaid kuidagi jah, buketis koos.
Seeetõttu ei tea ma, kui hästi ma seda oskan verbaliseerida. Aga ma teen proovi.
“Sul ei ole kunagi puudu need vahendid, mis aitavad sul teostada seda, mis on hetkel hinge soov. Kui keha, meel ja hing on joondunud, siis ei saa olla sinu reaalsuses midagi puudu. Puudu on vaid siis, kui soovid ei lähtu mitte armastusest ja soovist jagada, vaid hirmust ja soovist kinni haarata.”
Kõik need vahendid, mida on vaja selleks, et järgida hinge soovi, ilmuvad Sinu reaalsusesse sundimatult, kergelt, iseenesest. Need tulevad ise sinu juurde, sa ei pea midagi taga ajama.
Sellele järgnes uskumatu kergendus. See vabastas mind momentaalselt mu muredest raha osas. Ühtäkki ma ei tundnud enam, et olen vaene. Sest kui mul on nii palju, kui on vaja, siis kuidas saan olla vaene?
Ilmselt kogu see teadmine veel täpsustub edasi liikudes. Hetkel ma tunnen, et selles on veel tühimikke, mida saavad täita minu järgnevad kogemused.
31.12.2025
Tuuli oli rannas nii tugev, et kartsin, et kui jätan oma riided liivale, siis need lendavad minema samal ajal, kui ma vees käin. Uku värises kohapeal olles, sest ta kunagi ei taha joosta iseseisvalt kui ma vette lähen. Asetasin oma üleriided kõik talle kuhjana peale ja jooksin vette. Lained olid nii suured…kas Eestis on nii suured lained?
Vette jõudes suutsin seal olla kauem, kui ma arvasin. Ilmselt seetõttu, et korraga toimus tänu tuulisele ilmale nii palju. Tähelepanu läks nagu ilutulestik igale poole laiali ja mul ei olnud nii külm, kui oleks võinud olla vaikse ilmaga.
Veest välja jõudes haarasin riided lihtsalt kaenalsse, sest rannas riietuma hakkamine tundus võimatu. Jooksime auto suunas. Ühtäkki taipasin, et ma olin unustanud veele öelda, et ta võtaks minult ära selle, mida mul enam vaja ei ole. Aga ehk ta teadis niigi, et see on see, mis vaja teha?
Veidi hiljem rannas jalutades tundsin tühjuse tunnet. Seejärel meenus mulle üks tsitaat kunagisest seriaalist, mille peal töötasin. Merle Palmiste ütles seal: “peale ujumas käimist tuleb alati nii hull saia isu peale!” Mõtlesin, et see ongi seetõttu, et vesi puhastab ja võtab ära. Teeb ruumi. Ja siis tuleb saia isu peale. Et pehmendada seda ebamugavustunnet, seda vabanenud ruumi, seda puudulikkuse tunnet, mis paistab hoopis olevat maskeerunud vabadus. Ja siis topid selle vabaduse saiaga kinni, sest ei imelik ja võõras on. Aga pehmus on tuttav ja kodune.
Veidi veel hiljem istusin autos. Istusin ja küsisin endalt: mida ma teeksin siis, kui ma saaksin teha ükskõik, mida?
Tühjus
tühjus
tühjus
Ja siis tuli vastus, aga see vastus ei olnud päris täpselt sellele, mida ma küsisin. Aga nagu ikka on nende asjadega, see oli vastus, mida ma vajasin, aga ei osanud küsida. Sest mul polnud piisavalt teadmisi, mille pinnalt teda esitada.
Ja see vastus ei olnud otseselt lause. Oli ja ei olnud ka. See oli nagu mingi sümbolite bukett, sõnade bukett. Kus sõnad ei olnud reas vaid kuidagi jah, buketis koos.
Seeetõttu ei tea ma, kui hästi ma seda oskan verbaliseerida. Aga ma teen proovi.
“Sul ei ole kunagi puudu need vahendid, mis aitavad sul teostada seda, mis on hetkel hinge soov. Kui keha, meel ja hing on joondunud, siis ei saa olla sinu reaalsuses midagi puudu. Puudu on vaid siis, kui soovid ei lähtu mitte armastusest ja soovist jagada, vaid hirmust ja soovist kinni haarata.”
Kõik need vahendid, mida on vaja selleks, et järgida hinge soovi, ilmuvad Sinu reaalsusesse sundimatult, kergelt, iseenesest. Need tulevad ise sinu juurde, sa ei pea midagi taga ajama.
Sellele järgnes uskumatu kergendus. See vabastas mind momentaalselt mu muredest raha osas. Ühtäkki ma ei tundnud enam, et olen vaene. Sest kui mul on nii palju, kui on vaja, siis kuidas saan olla vaene?
Ilmselt kogu see teadmine veel täpsustub edasi liikudes. Hetkel ma tunnen, et selles on veel tühimikke, mida saavad täita minu järgnevad kogemused.