01.01.2025

Elasin pikka aega nii suures vastuolus. Olin ühelt poolt niivõrd vihane ja tundsin, kuidas mu vanemad on minu osas nii ülekohtused, kuidas nad teevad mulle meeletult haiget, kuidas nendega kokkupuuted röövisid minult mu sära mis ma olin omaette saavutanud. Nendega kokku puutudes alati tundus, et midagi polnud aastaid muutunud, et olin endiselt see mina kes ma olin 20 aastat tagasi. Ma ei tahaks kunagi minna 20 aastat tagasi.

Samas ma teadsin, et nende käitumine tõukub hirmust ning negatiivsetest hoiakutest iseenda suhtes. Mul on olnud neist nii kahju, tean ju, et kui nad oskaks pakkuda mulle seda armastust, mida ma sooviks, siis nad teeks seda. Tean, et nad on alati andnud oma parima.

Seega oli minu sees nii suur konflikt aastaid, tahtsin karjuda ja õigust tunda neid vihaseid tundeid , aga ei süü ja häbitunne ei lubanud, sest ma sain ju aru, et nad ei osanud paremini ja et ka nemad kannatavad.

Aga kuidas on võimalik niimoodi elada? Tundes seda viha, aga teades, et see pole midagi isiklikku. Üritasin leppida ja mitte välja teha. Teinekord õnnestuski istuda vaikuses ja mitte reageerida. Aga ma ei tea,kas see muutis midagi. Minul kokkuvõttes kergem ei hakanud. Ma tundsin et kõik see poeb kuskilt naha alt ikkagi sisse, et oma leplikusega olen siiski nagu mingi svamm kes võtab kõike endasse ..kas nii jääbki? Kui kaua on siis enda suhtes aus niimoodi teha kui on ka uskumus, et vanemad peab toetama?

Tundsin häbi, et ma ei suuda piisavalt suurt pilti näha , et minu viha lahustuks. Selgus, et viha ei saanudki vist lahustuda minus eneses, see pidi tulema välja, alles siis sai ta lahustuda. Ja ma ei tea, kas ta on lahustunud täielikult. Tunnen ennast veidi kergemalt, eks aeg näitab.