Milles asi?

Üks tuttav kutsus mind enda poolt valimistel hääletama. Erakonnasisetel. Ta leidis, et olen seal nimekirjas. Olen seal, sest 18 aastaselt suht suvaliselt ühinesin ja pole viitsinud tegeleda sellega, et sealt nimekirjast välja saada.

See tuttav on mulle ka toeks olnud ja nüüd ma tunnen süümepiina ja ebamugavat tunnet- ma ei tea, kas ma peaks minema. Samas, ma tahaks olla siin. Täielikus konfliktis olen. Hakkasin isegi mõtlema, et kuna ta on poliitik, äkki see oleks kasulik mulle, olla toeks. Ilmselt olekski. Aga samas ma niiväga tahan olla siin ja oma asjadega tegeleda. Tahaks saada selle projektiga ka rohkem järje peale, rohkem aru, et mis see on, mida ma teen. Eilse päeva jooksul veel kaks inimest kirjutas mulle seoses tegevsutega Tallinnas ja ma sattsuin segadusse, äkki see on märk, et ikkagi peaksin minema. Samas, äkki see on just mingi test mulle, et ma valiksin selle, mis on mulle kõige parem? Aga mis on mulle kõige parem? Kõige parem ongi see kui on mingi stabiilne “eluliin” või stabiine narratiiv endal paigas, siis on okei teha sealt kõrvalepõikeid. Hetkel ma tunnen, et see pole nii paigas, et ma vajan seda turvatunnet, et miski on paigas, miski töötab. Seni kuni seda pole, siis tunnen, et ma “raiskan aega” tegeledes muuga, aga samas, äkki kui muud on palju, siis see kõik segabki ja teeb raskemaks selle narratiivi väljasõelumise? Mõistad, ma olen täiesti omadega niivõrd … mu pea ja südame vahel toimub sõda praegu. Ma tunnen et ma vajan niiväga rahulikku ..miatea, viite päeva, kus keegi ei oota minult midagi, kus ma ei pea ringi jooksma, kus ma saan keskenduda sellele projektile, sest ma tunnen, et see on kõige olulisem, see on see, kuhu läheb minu pühendumus. Ma tunnen, et ma vajan mingit selgust, et ma ei saa enne ringi tormata. Samas ma tunnen, et on palju lahtiseid otsi ja äkki need on vaja kinni siduda enne kui ma saan oma põhilisele asjale pühenduda? Samas, võib-olla on mul mingi teema sellega, et kõike peab KOHE tegema. Et edasilükkamine on häbiväärne. Sest edasilükkamine seostub laiskusega. Ja nii olen momentaalselt enda vangis, kui on midagi, mida ma tunnen, et ei saa otsekohe teha. Võib-olla on siin võimalus end ümber programmeerida. Et kui tuleb mingi ettepanek liikuda kuskile, siis on mul võimalus otsustada, et millal ma seda teen, mitte eeldada, et pean nüüd ja kohe jooksma? Võib-olla on siin õppetund selles, et kuidas niiöelda, valida iseennast.

Ma tunnen, et see tunne, et kui midagi palutakse, siis peab kohe tegema, tuleneb perekonnasisestest suhetest. Kui isa midagi ütleb, siis ta tavaliselt eeldab, et ma teen seda kohe. Ja kui ma ei tee, siis ma tunnen, et saan hukkamõistu osaliseks. Samas isa eeldab neid asju alati siis, kui ma olen juba seal kuskil. Kui ta kirjutab meili ja  palub midagi teha, siis ta kunagi ei eelda, et teen kohe. Ma tunnen, et ma võib-olla ei ole nii hea ümberkohaneja. Samas mida see ümberkohanemine tähendab? See pole ju ka okei alati hüljata need tegevused, mis endal pooleli, et minna kaasa kellegi teise soovidega.

Kuidas luua sidemeid ja sõprussuhteid nii, et ma ei kaota iseenndast, nii, et ma saan endiselt järgneda oma südame häälele?

Ma sain aru, et see pilt, mis ma joonistasin, kirjeldab ilusti kogu seda olukorda.